Taimetoitlusest

ERINEVAD TAIMETOITLUSE VORMID. Taimetoitlus jaguneb rangeks (veganlus) ja vähem rangeks. Veganid söövad ainult taimset toitu, kuid nende seas on ka neid, kes söövad lisaks sellele ka juustu. Mõned veganid söövad ainult taimset toortoitu. Vähem ranged jagunevad laktotaimetoitlasteks (lubatud on piim ja piimatooted) ja lakto-ovotaimetoitlasteks (peale piimatoodete on lubatud ka munad). Mõnikord nimetavad ennast taimetoitlasteks ka need, kes ei söö liha, kuid tarvitavad kala ja kalatooteid.

90ndate AASTATE ALGUSE STATISTIKA. Enam kui 10% maailma elanikkonnast on taimetoitlased, näiteks Indias on taimetoitlasi rohkem kui 80% rahvastikust, Suurbritannias ligi 7% (11-18 aastaste noorte hulgas 8% ja neid, kes ei tarvita liha rohkem kui kord kuus on 15%), USA-s on taimetoitlasi ligi 5% rahvastikust.

ORGANISATSIOONIDE TOETUS. 1947. aastal asutati Inglismaal esimene taimetoitlaste selts, USA-s tegutsevad praegusel hetkel Ameerika Taimetoitlaste Liit ja Ameerika Taimetoitlaste Selts, analoogsed organisatsioonid tegutsevad ka paljudes teistes lääneriikides. Venemaal tegutsesid 19. sajandi lõpus mitmed taolised seltsid, kuid peale revolutsiooni keelati nad kõik. 1989. aastal asutati Nõukogude Liidu Taimetoitlaste Selts, 1991. aastast muutus see Venemaa Taimetoitlaste Seltsiks. Sageli teevad taimetoitlaste seltsid koostööd loomakaitse seltsidega. Paljudes lääneriikides on eraldi hotellid ja restoranid taimetoitlaste jaoks.

VÄLJAANDED. 1849. aastast ilmub ingliskeelne ajakiri Vegetarian Messenger, mis sai 1953. aastal uue nime The Vegetarian. Raamatuid taimetoitlusest on maailmas trükitud sadu, kui mitte tuhandeid. Viimastel aastatel on vene keelde tõlgitud lääne autorite (Herbert M. Shelton, Paul Bragg) raamatud ja brošüürid, mis jutustavad taimse toitumise kogemusest tervenemise eesmärgil. Pärast revolutsiooni kuni 80ndate lõpuni oli taimetoidu propaganda Nõukogude Liidus keelatud ja ametliku meditsiini seisukohalt oli taimetoitlus tervisele kahjulik. Väljaandeid selle teema kohta praktiliselt ei ilmunud. Sellegipoolest kuulusid taimetoitluse pooldajate hulka mitmed tuntud autoriteedid meditsiini valdkonnast, kes ei varjanud eriti oma vaateid. Nende seast võib välja tuua akadeemik Nesmejanovi ja meditsiinilise nälgimise spetsialisti professor J. S. Nikolajevi. Nende väljaannetes võib leida mõningaid fakte ja soovitusi. Raamat, mis üle pika aja valgustas põhjalikult antud teema laia teoreetiliste ja praktiliste küsimuste ringi oli (Медкова И.Л., Павлова Т.H., Брамбург Б.В. Все о вегетарианстве. - 2-е изд. - М.: Междунар. отношения, 1993. - 200 с.). Taimetoidu eelistest lastele, rasedatele ja imetavatele emadele räägib oma brošüüris tuntud Moskva lastearst A. Timofejeva (Тимофеева А.М. Беседы детского доктора. - М.: Теревинф, 1995. - 112 с.). Eetilisest taimetoitlusest vt. (Покуленко Т.А. Вегетарианство как нравственная ценность // Этическая мысль. - М.: Политиздат, 1990. - 258-273 c.). Kordustrükina on välja antud ka mitmed revolutsioonieelsed raamatud.

TAIMETOITLUS JA FÜÜSILINE TERVIS. Paljud uuringud, mis võrdlesid taimetoitlaste ja lihasööjate terviseseisundit, (nende uuringute tulemuste ülevaadet kõikide viidetega vaata raamatust „Kõik taimetoitlusest“) tõestavad selgesti mitmeid taimetoitluse eeliseid. Mõningad haigused nagu näiteks arteriaalne kõrgvererõhutõbi, kusekivitõbi, apenditsiit ja paljud teised puuduvad taimetoitlaste seas peaaegu täielikult (kusjuures Nõukogude Liidus olid 1979. aasta andmetel 85% kõikidest edasilükkamatutest operatsioonidest ägeda apenditsiidi operatsioonid – umbes 500 000 aastas). Paljud teised haigused ilmnevad taimetoitlastel märksa harvemini. Näiteks Izvestija-Ekspertiza (19.07.95 väljaanne) väidab, viitega erinevatele SFV (Lääne Saksamaa) Tervishoiu Föderaalameti uuringutele, et need uuringud „näitasid selgelt, et riskifaktorid taimetoitlaste seas esinevad palju harvemini, kui inimeste seas, kes tarvitavad toiduks lihatooteid. Taimetoitlastel on madalam vererõhk, väiksem kaal ja madalam vere rasvasisaldus. Taimetoitlastel võib harvemini kohata probleeme ainevahetusega, veresoonkonnahaigusi, suhkruhaigust, podagrat ja tõenäolisemalt vähem soolevähki“.

Tuginedes teaduslikele seisukohtadele, lükkavad taimetoidu pooldajad ümber teooriad „inimorganismi jaoks hädavajalikest loomsetest valkudest“, „lihatoidus olevatest asendamatutest aminohapetest“, „lihatoiduta raske füüsilise töö sooritamise võimatusest“. Samuti tuginevad taimetoidu pooldajad paljudele ajaloolistele näidetele (liha ei söönud Rooma gladiaatorid, Suvorovi sõdurid; traditsioonilised Shaolini mungad, kes on tuntud oma erakordse füüsilise jõu poolest, on samuti ranged taimetoitlased; taimetoitlased olid ja on praegugi paljud kuulsad sportlased, kelle seas on ka olümpiavõitjaid jne.). Selliste ja teiste taoliste uuringute tulemuste ja ajalooliste faktide avalikustamise järel levis läänes suhtumine lihasöömisesse kui vahest küll meeldivasse, kuid üldiselt kahjulikku tegevusse (nagu näiteks suitsetamine), millega inimesed tegelevad harjumusest ja nõrkusest.

TAIMETOITLUS JA VAIMSED RELIGIOOSSED ÕPETUSED

JUDAISM – Liha tarvitamist toiduks peetakse lubatuks, kuid mitte ettekirjutatuks; näiteks ei tarvitanud toiduks liha esseenid – oma vagadusega tuntud judaismi suund Teise templi aegadest. Üldiselt on judaismis lihatoidu tarvitamine piiratud mitmete erinevate kitsendustega, näiteks peab looma tapmisel olema temast eemaldatud kogu veri; ei tohi süüa nende loomade liha, kes ise toituvad loomalihast või kes on tapetud muul moel peale traditsioonilise valutu viisi; ei tohi süüa liha koos piimatoodetega. Peale nende on olemas ka muud kitsendused.

KRISTLUS – Õigeusukirikus ei söö mungad liha ega mune. Mittevaimulikele kogukonna liikmetele on tavaliselt kehtestatud paastude süsteem, mille jooksul lihatoidu tarvitamine on keelatud (õigeusus on paastupäevi aastas ligi 200). Vanausulistel võib peale selle veel kohata lisapiiranguid lihatoidule, mis pärinevad Vana Testamendi määrustest; traditsioonilistes vene mitteõigeusklikes kristlikes suundades duhhobooridel, molokaanidel ja hlõstidel oli taimetoitlus praktiliselt kõikjal (on oluline ära märkida, et mitteõigeusklikest, kaasa arvatud vanausulistest kristlikest usundeist hoidis 19. sajandi lõpus kinni peaaegu pool Venemaa rahvast). Erinevates protestantismi suundades on taimetoitluse küsimuses erinevad traditsioonid, näiteks järgivad taimetoitlust Seitsmenda Päeva Adventistid, kuid üldiselt protestantlikud õpetused taimetoitlust ei poolda.

ISLAM – suhtumine liha söömisesse on sarnane judaismiga, kuid mõnevõrra leebem; Ramadaani kuu ajal kehtib päevasel ajal kõikide usklike jaoks täispaast; taimetoitlust praktiseeritakse enamjaolt sufide (moslemi müstikute) seas.

BUDISM – Kuigi mõnedes koolkondades esineb lihasöömist, on olemas paljud budistlikud tekstid, milles Buddha mõistab lihasöömise hukka ning seetõttu praktiseeritakse taimetoitlust täielikult mõnedes erilistes vooludes, näiteks zen-budismi munkluses.

DŽAINISM – nõuab ranget taimetoitlust kõikidelt oma järgijatelt.

ZOROASTRISM – taimetoitlus on osa õpetusest ja selle praktikast kõikide usklike jaoks.

JÄRELDUS. Praktiliselt kõikides religioossetes süsteemides peetakse loobumist lihasöömisest puhastumise vältimatuks koostisosaks, ilma milleta intensiivne vaimne areng on võimatu. Ühel juhul on seda tüüpi puhastumine vaid väljavalitute, aga teisel juhul antud religioosse süsteemi kõikide järgijate kohustuseks.

2. Meie esivanemad ei söönud liha!

Hulgaliste teaduslike uuringute tulemusena on teadlased jõudnud järeldusele, et meie esivanemad olid taimetoitlased, kes ei tarvitanud liha, välja arvatud erakorraliste kriiside ajal. Ainult viimasel jääajal, kui tavaline toit, mis koosnes puuviljadest, pähklitest ja juurviljadest, muutus kättesaamatuks, olid inimesed sunnitud toituma loomalihast selleks, et ellu jääda. Harjumus liha süüa jäi kahjuks alles ka pärast jääaja lõppu, tulenedes kas vajadusest (nagu eskimotel ja kaugema põhja rahvastel) või traditsioonist ja teadmatusest. Muistsed kreeklased, egiptlased ja juudid pidasid puuvilju oma toidu põhiliseks osaks. Vana-Egiptuse preestrid ei söönud kunagi liha. Sellised suured kreeka filosoofid nagu Platon, Sokrates ja Pythagoras astusid aktiivselt välja taimetoitluse kaitseks. Taimetoitlus oli levinud inkade tsivilisatsioonis. Buddha keelas oma jüngritele lihasöömise. Muistse Hiina taoistid olid taimetoitlased.

3. Lihatoit ei ole inimese loomulik toit.

On teaduslik fakt, et mistahes elusolendi toitumine on vastavuses tema füsioloogilise ehitusega. Inimese seedesüsteem, keha organite funktsioonid ja füsioloogia on lihatoiduliste loomade omast absoluutselt erinevad. Inimesed sarnanevad kõige rohkem loomadega, kes toituvad puuviljadest. Samuti on meil väga palju ühist taimetoiduliste loomadega, kuid kiskjatest erineme vägagi olulisel määral. Seda näitab hästi allolev tabel, kus on ära toodud kiskjate, taimetoiduliste ja puuviljatoiduliste loomade ning inimese organismi funktsioonide iseärasused, näiteks seedeelundkonna, hammaste ja lõualuu ehituse erinevused. Nagu ka inimahvidel, on inimese seedeelundkond 12 korda tema kehast pikem; meie nahas on miljonid pisikesed poorid niiskuse väljutamiseks ja keha jahutamiseks higierituse kaudu; me joome vett, tõmmates seda sisse, nagu ka kõik taimetoidulised loomad, meie lõualuu ja hammaste ehitus on nende omaga samasugune, meie süljel on aluseline reaktsioon ja ta sisaldab amülaasi, mis aitab seedida tärkliserikast toitu. Pealegi on ilmselge, et meie loomulikud instinktid on kiskjate omadega võrreldes vastupidised. Enamus inimesi ei tapa ise loomi ja suhtub jälestusega tapmisse. Selle asemel, et süüa toorest liha, nagu seda teevad kõik lihatoidulised loomad, inimesed keedavad, küpsetavad ja praevad seda; nad püüavad summutada liha tegelikku maitset kõikvõimalike maitseainete ja kastmetega. Üks teadlane selgitas seda sellisel moel: „Lihalõhna olemasolul hakkab kassil erituma sülg, kuid seesama kass ei reageeri mitte kuidagi puuviljade lõhnale. Kui inimene tunneks naudingut, karates linnule kallale ja rebides hammastega tema sooja keha, imedes tema verd, siis võiks järeldada, et inimene on oma loomult kiskja. Tegelikkuses kutsub sülje eritust esile aga näiteks mahlakas viinamari, millest ei ütle ära isegi täis kõhuga inimene, olles meelitatud selle mõnusast maitsest.”

Teadlased ja naturalistid, nende hulgas ka Charles Darwin, kes esitas evolutsiooniteooria, on üksmeelel, et muistsed inimesed olid taimetoitlased (toitusid puuviljadest, juurviljadest ja pähklitest).

Inimkonna ajaloo vältel ei ole meie anatoomia muutunud. Rootsi teadlane Carl von Linné märkis: „Inimkeha väline ja sisemine ehitus võrreldes teiste loomadega näitab, et puuviljad ja mahlakad juurviljad on inimese loomulik toit.“ Seega kinnitavad teaduslikud uuringud fakti, et inimese füsioloogia, anatoomia ja instinktiivne käitumine sobivad dieediga, mis koosneb puuviljadest, juurviljadest, pähklitest ja teraviljast. Seda illustreerib lühidalt ja näitlikult allolev tabel:

Lihatoidulised loomad	Taimetoidulised loomad	Puuviljatoidulised loomad	Inimesed

On küünised	Ei ole küüniseid	Ei ole küüniseid	Ei ole küüniseid
Nahas ei ole poore; keha jahutuseks eritavad higi keele abil	Eritavad higi miljonite nahapooride abil	Eritavad higi miljonite nahapooride abil	Eritavad higi miljonite nahapooride abil
Teravad pikad kihvad liha puremiseks	Ei ole kihvu	Ei ole kihvu	Ei ole kihvu
Vähearenenud süljenäärmed	Hästiarenenud süljenäärmed, vajalikud et ettevalmistada taimset toitu seedimiseks	Hästiarenenud süljenäärmed, vajalikud et ettevalmistada taimset toitu seedimiseks	Hästiarenenud süljenääred, vajalikud et ettevalmistada taimset toitu seedimiseks
Sülje reaktsioon happeline; ei sisalda teravilja seedimiseks vajalikku amülaasi fermenti	Sülje aluseline reaktsioon suure amülaasi sisaldusega	Sülje aluseline reaktsioon suure amülaasi sisaldusega	Sülje aluseline reaktsioon suure amülaasi sisaldusega
Ei ole lamedaid tagumisi purihambaid toidu mälumiseks	Lamedad tagumised purihambad toidu mälumiseks	Lamedad tagumised purihambad toidu mälumiseks	Lamedad tagumised purihambad toidu mälumiseks
Kõrge soolhappe kontsentratsioon maos, mida on vaja lihaste, luude jms seedimiseks	Soolhappe kontsentratsioon 20 korda väiksem kui lihatoidulistel loomadel	Soolhappe kontsentratsioon 20 korda väiksem kui lihatoidulistel loomadel	Soolhappe kontsentratsioon 20 korda väiksem kui lihatoidulistel loomadel
Soolestik on vaid 3 korda kehast pikem, et kiiresti roiskuv liha saaks kiiresti kehast välja.	Soolestik on 10 korda kehast pikem: rohi ja lehed ei lagune nii ruttu nagu liha, nii et nad võivad kauem olla kehas.	Soolestik on 12 korda kehast pikem: rohi ja lehed ei lagune nii ruttu nagu liha, nii et nad võivad kauem olla kehas.	Soolestik on 12 korda kehast pikem: rohi ja lehed ei lagune nii ruttu nagu liha, nii et nad võivad kauem olla kehas.

Lihatoit mõjub taimetoidulistele loomadele äärmiselt kahjulikult.

Doktor William Collins New Yorki Maimonides’i meditsiinikeskusest avastas loomadel, kes söövad liha „peaaegu piiramatu võime reguleerida organismis olevate küllastatud rasvade ja kolesterooli sisaldust“. Kui pikaajalise perioodi käigus lisada küüliku toidule loomset rasva, siis juba kahe kuu möödudes tema veresoonte seinad ummistuvad ladestunud rasvast, tekitades raske haiguse, midagi inimese ateroskleroosi taolist, kelle seedeelundkond pole samuti lihatoidu seedimiseks ette nähtud. Ja nagu me hiljem näeme, mida enam inimesed söövad liha, seda rohkem nad on haiged.

4. Taimetoitlased on tõelised pikaealised.

Keskmine eluiga nendel inimestel, kes tarvitavad toiduks suuremalt jaolt ainult liha, nagu näiteks eskimod, gröönimaalased, lapimaalased ja kirgiisid, on umbes 40 aastat. Läbiviidud uuringud selliste taimetoiduliste hõimude seas nagu hunzad Pakistanis, otomi indiaanlased Mehhikos ja Edela-Ameerika põlisrahvad näitasid aga, et taimetoitlastele on iseloomulik suurepärane tervis, vastupidavus ja pikaealisus. Taimetoitlaste seas pole erandjuhtumiks, et inimesed säilitavad tervise, füüsilise ja vaimse aktiivsuse 110 aastaselt ja isegi vanemalt.

Maailma tervishoiu statistika näitab, et riikides, kus lihatarbimise tase on kõige kõrgem, on ka kõrgeim vähi ja südamehaiguste tase.

Ja vastupidi, traditsioonilistes taimetoidu riikides on nende haiguste tase kõige madalam. Miks see nii on?

5. Mürgitus!

Vahetult enne tapmist, samuti ka surmaheitluse ajal, muutub hirmust haaratud looma biokeemia oluliselt. Toksilised bioained levivad üle keha. Sel viisil laip muutub mürgiseks. Meie keha muutub haiglaseks viha või hirmu ajal; loomadele on need emotsioonid omased samuti nagu inimesele, ja nende keha biokeemia muutub oluliselt ekstreemolukordades. Märkimisväärselt suureneb adrenaliini sisaldus ja samuti hormoonide sisaldus veres juba sel ajal, kui loom näeb oma kaaslaste surma ja üritab edutult vabaneda ja oma elu päästa. See kõrgenenud hormoonide sisaldus säilib lihas ja saab hiljem inimkeha kudede mürgituse põhjuseks. Vastavalt Ameerika Toiduinstituudi andmetele, „äkitselt tapetud loomade liha on mürgise vere ja teiste kahjulike bioainetega küllastatud“. Sel ajal, kui vastavalt Briti Entsüklopeediale „valgu sisaldus pähklites, kaunviljades (uba, hernes jne.), teraviljades ja piimatoodetes on kõrgem kui lihas ja ulatub 56 protsendini“.

6. Vähk!

Hiljutised uuringud, mis viidi läbi 50 000 taimetoitlase (Seitsmenda Päeva Adventistide) seas andsid hämmastavad tulemused. Läbivaatus näitas selgelt, et selle inimgrupi haigestumine vähki on mitu korda madalam kui riigi keskmine. Miks siis lihasöömine suurendab onkoloogiliste haiguste riski? Üheks põhjuseks võib olla see, et tapetud looma liha omandab mõni päev peale tapmist hallikas-rohelise haiglasliku värvuse. Lihatööstus püüab hoolikalt varjata seda värvimuutust, lisades lihasse nitraate, nitriite ja muid konserveerivaid aineid. Need ained säilitavad punase liha erksa värvi, kuid viimastel aastatel on suur osa nendest ainetest tunnistatud kantserogeenseteks (onkoloogilisi haigusi tekitavateks või nende arenemist soodustavateks). Doktor William Linjinsky, onkoloogiliste haiguste spetsialist Tennessee Rahvuslikust Laboratooriumist ütles kord: „Mina ei toida kunagi oma kassi toiduga, mis sisaldab nitraate“. Briti ja Ameerika teadlased, kes tegelevad soolebakterite uurimisega, avastasid, et taimetoitlaste ja lihasööjate soolestiku bakteriaalne floora on väga erinev. Bakterid, mis sisalduvad lihasööjate soolestikus, produtseerivad seedemahlade abil keemilisi aineid, mis soodustavad onkoloogiliste haiguste teket. Seda võib vaadelda kui põhjust, et soolevähk on tunduvalt rohkem levinud Põhja Ameerika ja Lääne Euoopa riikides kui sellistes taimetoidulistes maades nagu India. Näiteks USA-s on soolevähk levikult peale kopsuvähki teisel kohal, ja Šotimaal, kus söögiks tarvitatakse 20% rohkem liha kui Inglismaal, on soolevähi tase üks kõrgemaid maailmas. Mis puutub vähihaigustesse, siis viimase 20 aasta uuringud näitavad väga selgelt seost lihatoidu tarvitamise ning jäme- ja pärasoole, piimanäärme- ja emakavähi vahel. Nende elundite vähi esinemine on väga harv inimeste seas, kes üldse ei söö liha või tarvitavad seda vähestes kogustes (nende hulka kuuluvad Seitsmenda Päeva Adventistid, jaapanlased, indialased), kuid on laialt levinud nende seas, kes söövad liha. (R.L. Phillips, “Role of Lifestyle and Dietary Habits in Risk of Cancer Among Seventh-Day Adventists”, Cancer Research 35:3513, (November 1975); Morton Mintz, “Fat Intake Seen Increasing Cancer Risk”, Washington Post, 10 September 1976.). Teine artikkel samas ajakirjas teatab: “Piirkondades, mille elanikud eelistavad rasva ja loomse valgu rikast toitu, on sagedased jämesoolevähi juhtumid, samas kui seal, kus toitutakse peamiselt taimsest toidust, mis sisaldab vähe rasvu ja loomse päritoluga aineid, selle haiguse juhtumid on küllalt haruldased”. (M.J. Hill, “Bacteria and the Aetiology of Cancer of the Large Bowel”, Lancet, 1:95-100, 1971.). Rollo Russell kirjutab oma raamatus “Vähi põhjustest”: “Ma avastasin, et 25 riigist, mille elanikud toituvad põhiliselt lihatoidust, 19nes on vähihaiguse tase väga kõrge ja vaid ühes riigis oli tase suhteliselt madal, samal ajal 35 riigist, mille elanikud tarvitavad liha piiratud kogustes või üldsegi mitte, pole ühtegi, milles oleks suur vähihaiguste protsent”. (tsitaat dissertatsioonist Cancer and Other Diseases from Meat Consumption, Blanche Leonardo, Ph.D. 1979, p. 12.). Mis on põhjuseks, et inimestel, kes tarvitavad liha, on kalduvus haigestuda vähki? Bioloogide ja dietoloogide arust on üks põhjus selles, et inimese seedeelundkond ei sobi liha seedimiseks. Lihatoidulistel loomadel on küllalt lühike soolestik (kolm korda kehast pikem), mis võimaldab organismist õigeaegselt välja viia kiiresti roiskuvat ja toksiine eraldavat liha. Taimetoidulistel loomadel on soolestik kehast vähemalt kuus korda pikem, sest taimne toit laguneb palju aeglasemalt kui liha. Inimesel, nagu ka taimetoidulistel loomadel, on pikk soolestik, seepärast, kui ta sööb liha, tekivad tema organismis toksiinid, mis takistavad neerude toimimist ja soodustavad podagra, artriitide, reuma ja isegi vähi teket. Pealegi töödeldakse liha spetsiaalsete kemikaalidega. Kohe pärast seda, kui loom tapetakse, tema keha hakkab roiskuma ja paari päeva pärast muutub selle värv vastikuks hallikas-roheliseks. Lihakombinaatides ennetatakse seda värvimuutust, töödeldes liha nitriitide, nitraatide ja teiste ainetega, mis aitavad kaasa punase liha erksa värvi säilimisele. Uuringud on näidanud, et paljudel nendest kemikaalidest on kantserogeensed omadused. (M. Jacobson, “How Sodium Nitrite Can Affect Your Health”, (Washington, D.C.: Center for Science in the public interest, 1973); W. Linjinsky, S.S. Epstein, “Nitrosamines as Environmental Carcinogens”, Nature, no. 225 (1970), p. 21-3; Committee on Nitrate Accumulation, National Academy of Sciences, 2101 Constitution Ave., Washington, D.C., 20418, 1972; Lancet, “Nitrate and Human Cancer”, 2 (8032): 281, 6 August 1977.). Probleemi raskendab see, et tapaloomade toitu lisatakse samuti väga palju keemilisi aineid. Gary ja Steven Null oma raamatus “Mürgid meie organismis” toovad mõningaid fakte, mis sunnivad lugejat tõsiselt mõtlema, enne kui ta ostab järjekordse liha- või singitüki. “Tapaloomi nuumatakse, lisades nende sööta rahusteid, hormoone, antibiootikume ja 2700 erinevat preparaati. Looma keemilise “töötluse” protsess algab veel enne tema sündi ja kestab pika aja jooksul peale tema surma. Ja kuigi kõik need ained on olemas poelettidele sattunud lihas, ei nõua seadus, et need oleksid loetletud pakendil”. (Gary and Steven Null, Poisons in Your Body, Arco Press, 1977, p. 52.). 1983. aastal, toetudes mitmete uuringute tulemustele, teatas Ameerika Teaduste Akadeemia, et “inimesed võivad vältida paljusid vähihaigusi, vähendades rasvase liha tarbimist ja tarbides toiduks rohkem juurvilju ja teravilju”. (American Academy of Sciences, Diet, Nutrition, and Cancer, National Reserch Consul, National Academy Press, Washington, June 1982.). Vähk tundub paljudele ravimatuna, kuid faktid näitavad, et isegi seda on võimalik ravida, kui muuta oma toitumist ja minna üle taimetoidudieedile. Asi on selles, et liha sisaldab kantserogeenseid aineid, mis kutsuvad esile vähkkasvaja. Sealhulgas sisalduvad soolatud ja marineeritud lihas nitraadid ja nitriidid, mis on seotud suuõõne-, söögitoru- ja maovähi tekkega, samal ajal kui suitsutatud ja praetud liha sisaldab mitmesuguseid kantserogeene, mis on sarnased tubakasuitsus sisalduvate ainetega. Suure rasvasisaldusega ratsioon nagu on lihatoit, suurendab sapi eritust soolestikus ja see põhjustab seal vähkkasvaja tekkimist. Samuti tekitab just selline toit riski rinna-, jämesoole-, munasarja- ja eesnäärmevähi tekkimiseks. Ameerikas läbiviidud 88 000 naise läbivaatus vanuses 34 kuni 59 aastat (see on dieedi ja vähiprobleemidele pühendatud suurim ja kauakestvaim uuring) näitas, et igapäevase lihatoiduga suureneb jämesoolevähi tekkimise tõenäosus 2,5 korda võrreldes lihatoidu tarvitamisega harvem kui kord kuus. Teine eksperiment viidi läbi Rootsis: vabatahtlike grupp läks täielikult üle taimsele toitumisele ja neil vähenes seejärel 75% ühe vähi tekkega seotud jämesoole happe eritus. Oletatakse, et jämesoolevähi tekkimise võimalikuks põhjuseks on niinimetatud teistkordsed sapphapped, mis tekivad bakteriaalse metabolismi tulemusena esmastest sapphapetest ja erituvad soolestikku. Taimetoitlastel on madalam teistkordsete sapphapete tase kui mittetaimetoitlastel. Samuti on olulised erinevused taimetoitlaste ja lihasööjate soolestiku mikroflooras. Esimeste bakteriaalne floora on tunduvalt vähem võimeline transformeerima sappi potentsiaalseks kantserogeeniks. 23 000 Seitsmenda Päeva Adventisti (kellest suurem osa ei söö liha ja keegi ei suitseta) uurimine näitas, et nad surevad vähki 30–50% harvemini kui teised inimesed. Üldiselt on teadlased üksmeelel, et võimalus vähkkasvaja tekkimiseks sõltub 50 kuni 70 protsenti just toitumisest, ja vähemalt kolmandikku kõikidest võimalikest vähkidest saab vältida, kui minna üle üksnes taimsele toitumisele. Teiselt poolt, värsketes puuviljades ja juurviljades sisalduvad ained, mis kaitsevad meie organismi vähi eest. Paljud teaduslikud uuringud kinnitavad samuti, et taimetoitlased surevad vähki 30–50% vähem kui inimesed, kes söövad liha. Ülemaailmne Tervishoiu Organisatsioon soovitab ametlikult kõikidele inimestele süüa iga päev vähemalt pool kilo puuvilju ja juurvilju ning samuti mõningane kogus pähkleid ja kaunteraviljalisi. Ameerika Vähiinstituut viib läbi kampaaniat “5 iga päev”, et veenda inimesi sööma päevas 5 portsjonit puuvilja ja juurvilja. Iga inimene peab tegema valiku, kas tasub lihasöömise nimel seada ennast sellisesse hirmsasse ohtu nagu haigestumine vähki.

7. Lihasöömist nimetatakse tihti “viimaseks lüliks toitumisahelas“.

Looduses on olemas pikk toitumisahel: taimed “söövad” päikesevalgust, õhku ja vett; taimetoidulised loomad söövad taimi; kiskjad söövad taimetoidulisi loomi. Nüüd aga lisandusid selle ahela kõikidesse lülidesse mürgised kemikaalid (väetised ja pestitsiidid). Need mürgised kemikaalid satuvad loomadesse, kes söövad taimi. Näiteks piserdatakse põldusid väga tugeva putukamürgiga DDT, mis teadlaste kinnitusel tekitab vähki, viljatust ja tõsiseid maksahaigusi. DDT ja selletaolised pestitsiidid satuvad loomade ja kalade kehasse ja ladestuvad seal, sest peaegu kõik loomade söödud mürkkemikaalid jäävad nende kehasse igaveseks. Sel moel söövad lehmad rohtu, heina ja samas ka nendes sisalduvaid pestitsiide. Ja kui teie sööte nende liha, te täidate oma organismi kontsentreeritud DDT ja teiste kemikaalidega, mis kogunesid lihas kogu looma elu jooksul. Olles toitumisahelas viimane lüli, muutuvad inimesed lõplikeks kõrge kontsentratsiooniga mürgiste pestitsiidide kogujateks ja tarbijateks. On tõestatud fakt, et DDT sisaldus lihas on 13 korda suurem kui juurviljades. Iowa Riiklik Ülikool viis läbi uuringud, mis näitasid, et suurem osa DDT-st satub inimkehasse liha kaudu. Kuid sellega ei piirdu lihas sisalduvate mürgiste kemikaalide nimekiri. Loomade lihas sisalduvad ka paljud teised kemikaalid, mida spetsiaalselt lisatakse loomade sööta, et kiirendada loomade kasvu, rasva kogunemist, parandada nende liha värvi jne. Suurema lihakoguse tootmise eesmärgil loomi nuumatakse, nende verre lisatakse hormoone, mis kiirendavad kasvu, neile antakse isu stimuleerivaid aineid, antibiootikume, rahustavaid aineid ja toitvaid mikstuure. Meie riigis võib sellele nimekirjale lisada veel kurikuulsa PVK (proteiini-vitamiini kontsentraat), mille tootmine ja kasutamine on Ühendriikides keelatud.

Salmonella!

New York Times teatab: „Kuid veelgi suuremat potentsiaalset ohtu tarbijate tervisele kujutab endast varjatud nakkus selliste bakterite poolt nagu salmonella; samuti pestitsiidide jäänused, nitriidid, nitraadid, hormoonid, antibiootikumid ja teised kemikaalid“ (18. juuli 1971.a). Paljud nendest ainetest kuuluvad kantserogeenide hulka. On fakt, et paljud loomad surevad nende kemikaalide ja medikamentide tõttu enne ettenähtud ea saavutamist.

Vägivald!

Sellest ajast peale kui farmerid hakkasid rajama loomavabrikuid, on paljud loomad veetnud oma elu liikumatult pimedates latrites, nägemata kordagi päevavalgust. Kulminatsiooniks selles piinade ringkäigus on julm ja jälk tapmine. Analoogsel viisil peetakse ka kanu suurtes linnuvabrikutes. Chicago Tribune´i sõnumi järgi munevad linnud otse põrandale; neid stimuleeritakse medikamentidega, mille tulemusena nad söövad ennast lõhki oma kitsastes puurides, kus nad on lämbumas praktiliselt liikumatus asendis. Sedamööda, kuidas linnud kasvavad ja võtavad kaalus juurde, viiakse nad korrus allapoole ja kui nad jõuavad viimasele korrusele, nad tapetakse. Selline ebaloomulik praktika põhjustab mitte ainult linnu keha keemilist disbalanssi ja looduslike instinktide hävinemist, vaid ka, mis on veel hullem, pahaloomuliste kasvajate arenemist ja palju muid värdjalikke haigusi inimeste seas, kes söövad selliste lindude liha.

Nakkushaigused!

Teine oht, mis varitseb lihasööjaid, seisneb selles, et loomad põevad tihti nakkushaigusi, ja seda ei kontrollita piisavalt või siis lihtsalt ignoreeritakse lihatootjate või sanitaarinspektorite poolt. Pole harvad juhtumid, kui loom, kes põdes mingi kehaosa vähki, ikkagi satub tapamajja, kus nakatatud osa lõigatakse ära ja ülejäänud läheb lihaks. Või, mis on veel hullem, vähiga nakatatud looma liha jahvatatakse hakklihaks, mida hiljem müüakse „hot dog´ide“ või teiste nimetuste all. Ainuüksi Ameerika territooriumil, kus on olemas hiiglaslik sanitaarekspertide armee, müüdi lihaks 25 000 ilmsete vähitunnustega lehma! Ja see toimub ajal, kui teadlased on kindlaks teinud, et kui kala neelab alla haige looma maksa tüki, haigestub ta ise vähki.

Südamehaigused!

Võib-olla kõige vaieldamatuks argumendiks taimetoidudieedi kasuks on igasuguseid kahtlusi välistav arvukate uuringutega kinnitatud seos lihasöömise ja südamehaiguste vahel. Ameerikas (mis on lihatarbimise taseme poolest maailmas esimesel kohal) sureb üks inimene kahest südamehaiguste või vererõhu häirete tõttu, samas kui vähese lihatoidu tarbimisega riikides need haigused on peaaegu tundmatud. Ameerika Meditsiinilise Assotsiatsiooni ajakiri avaldas veel 1961. aastal teate sellest, et „taimetoidudieedi abil võib vältida 90–97% südamehaigusi (tromboflebiite ja koronaarsoonte ummistust)“. Mis siis teeb liha niivõrd ohtlikuks inimese vereringesüsteemile? Loomsed rasvad, sellised nagu kolesterool, eemalduvad väga halvasti inimkehast. Need rasvad ladestuvad veresoonte seinte pinnal. Aastatega muutuvad soonte avaused aina kitsamateks ja kitsamateks ning suudavad aina vähem verd läbi lasta. Seda nimetatakse ateroskleroosiks. Süda on sellisel juhul hirmsasti ülekoormatud, sest ühe ja sama verehulga läbipumpamiseks on tal vaja palju rohkem pingutada. Tulemuseks on kõrge vererõhk, infarkt ja stenogardiahood. Hiljuti avastasid Harvardi Ülikooli teadlased, et uuritavate taimetoitlaste grupi seas esinevad vererõhu häired märksa harvemini kui analoogse mittetaimetoitlaste grupi seas. Korea sõja ajal lahati 200 kahekümneaastase Ameerika ja 200 sama vana Korea sõduri laipa. Peaaegu 80% Ameerika sõduritel olid arterite seintel ladestused, mis olid tekkinud lihasöömise tagajärjel. Korea sõduritel olid absoluutselt puhtad arterid. Peamiselt olid nad taimetoitlased. Ameerikas on südamehaigused võtnud epideemilise iseloomu. Nad on „tapja number üks“. Aina rohkem ja rohkem arste (sealhulgas ka Ameerika Südameuuringu Assotsiatsioon) kirjutavad oma patsientidele ette lihatoidust loobumist või selle tarvitamise järsku vähendamist. Praeguseks on teadlased tunnistanud, et taimetoidudieet on võimeline oluliselt vähendama kolesterooli sisaldust veres. Doktor U. D. Register, California ülikooli toitlustusosakonna juhataja kirjeldab eksperimente, mille käigus oa- ja herneküllane dieet andis tulemuseks kolesterooli sisalduse vähenemise, vaatamata sellele, et isikud, kes osalesid eksperimendis, jätkasid koorevõi tarvitamist suures koguses. Veel 60ndatel oletasid teadlased, et ateroskleroosi ja südamehaiguste areng on nii või teisiti seotud lihatoidu tarvitamisega. Ameerika Arstide Assotsiatsiooni ajakirjas 1961. a. numbris on öeldud: „Üleminek taimetoidudieedile hoiab ära 90–97% juhul südame- ja veresoonkonnahaigused“. (Journal of the American Medical Association, Diet and Stress in vascular disease. JАМА 176: 134-5, 1961). Sellest ajast peale on läbiviidud uuringud vaieldamatult tõendanud, et peale alkoholismi ja suitsetamise on lihasöömine peamiseks suremuse põhjuseks Lääne Euroopas, USA-s, Austraalias ja teistes arenenud riikides. (Inter-Society Commission for Heart Disease Resources: Primary prevention of the arteriosclerotic diseases. Circulation 42: A53-95, December 1970; Senate Select Committee on Nutrition and Human Needs: Dietary Goals for the United States. U.S. Government Printing Office, Washington, D.C., 20402, 1977.). Inimorganism ei ole võimeline toime tulema loomsete rasvade ja kolesterooli küllusega. Küllastatud rasvad leiduvad loomsetes toodetes, kuid mitte ainult nendes. Hüdrogeniseeritud rasvad leiduvad toiduainetetööstuse toodetes, kuid kolesterooli on vaid loomsetes toiduinetes. 23 riigi ateroskleroosi uuringutega tegeleva 214 teadlase küsitlus näitas, et praktiliselt nad kõik on nõus sellega, et on olemas seos toitumise viisi, vere kolesterooli taseme ja südamehaiguste vahel. (Kaare R. Norum, “What is the Experts’ Opinion on Diet and Coronary Heart Diseases?” Journal of the Norwegian Medical Association, 12 February 1977.). Kui organism saab rohkem kolesterooli kui tarvis (reeglina just see juhtubki lihatoidu tarvitamise puhul), siis selle ülejääk muutub aja jooksul paljude haiguste põhjuseks. Kolesterool ladestub veresoonte seintel, vähendades vere juurdevoolu südamesse, mis võib põhjustada kõrgenenud vererõhku, südamepuudulikkust ja insulte. Teiselt poolt tõestasid Milano Ülikooli ja Meggior´i kliiniku teadlased, et taimse päritoluga rasv normaliseerib kolesterooli taset veres. Oma inglise meditsiinilises ajakirjas The Lancet avaldatud artiklis teatab doktor C. R. Sirtori, et vere suure kolesteroolisisaldusega ja südamehaigusi põdevad inimesed „võivad parandada oma tervist, minnes üle taimetoidu dieedile, mis sisaldab ainult taimset valku“. (C.R. Sirtori, et. al., “Soybean Protein Diet in the Treatment of Type II Hyperlipoproteinaemia”, The Lancet 1 (8006): 275-7, (5 February 1977).). Taimetoit vähendab kahtlemata südame ja veresoonkonna haiguste riski. Uuringud, mis viidi läbi Oxfordi taimetoitluse uurimise programmi raames näitasid, et rangetel taimetoitlastel, kes väldivad mitte ainult liha ja kala, vaid ka mune ja piimatooteid, on südame koronaarhaigus 57% harvem kui lihasööjatel. Teise uuringu tulemused näitasid, et taimetoitlased surevad palju harvemini südamehaigustesse. Taimetoitlaste hulgas on suremus südame isheemiahaigusse samuti 57% harvem kui lihasööjatel. Suremus ajuveresoonte haigusesse on 43% madalam. Sama fakt on tõestatud 4500 taimetoitlase seas Briti Meditsiiniliste Uuringute Nõukogu poolt läbi viidud seitsme aasta pikkuse uuringuga: suremus südame ja veresoonkonna haigustesse on taimetoitlastel 60% madalam kui keskmine näitaja Suurbritannias. California Loma Linda ülikooli teadlased uurisid 20 aasta vältel ligi 28 000 seitsmenda päeva adventisti toidusedelit ja suremuse põhjusi. (Adventistide kirik ei keela lihasöömist, kuid astub siiski välja taimetoitluse poolt, ja seepärast enamus adventiste on taimetoitlased, kuigi osa nendest siiski tarvitab liha; samuti ei suitseta mitte keegi adventistidest). Üldkokkuvõttes oli neil kõigil pikem eluiga kui ülejäänud California elanikkonnal. Suremuse tõenäosus südame koronaarhaigustesse enne 65 aastat on neil 70% väiksem ja peale 65 eluaastat 50% väiksem. Võrreldes adventiste-taimetoitlasi adventistide-mittetaimetoitlastega väheneb tõenäosus veelgi enam. Meestel on fataalsete südamehaiguste risk taimetoitlastel kolm korda madalam kui lihasööjatel. 11aasta pikkune 1900 taimetoitlase uuring Saksamaal, mille viis läbi Saksamaa Vähi Uurimise Keskus, näitas, et keskmiste statistiliste andmetega võrreldes meessoost taimetoitlaste suremus peaaju veresoonte haigustesse on 61% madalam, naistel 44% madalam. Suremus südame isheemiatõppe oli veelgi väiksem – ligi 30% keskmistest statistilistest andmetest. Samuti võrreldi taimetoitlasi inimestega, kes hoolivad oma tervisest ja kes vaid mõnikord söövad liha. Kuigi sellel grupil on südame ja veresoonkonna haiguste risk ülejäänud inimestega võrreldes 2 korda väiksem, on see siiski peaaegu kaks korda kõrgem kui rangetel taimetoitlastel. 5000 18-30 aastase noore inimese uurimise tulemusel jõuti järeldusele, et taimetoitlastel on peaaju veresooned tunduvalt paremas seisundis ja südamehaiguste risk väiksem. Üks peamisi südamehaiguste põhjusi on kolesterooli kõrge sisaldus veres. Taimetoitlastel on kolesterooli sisaldus üldiselt 10% väiksem kui lihasööjatel. Kusjuures väiksem on just madala tihedusega lipoproteiini tase, mis on kõige rohkem seotud südamehaiguste tekkega. Sellised tulemused andis 6000 taimetoitlase ja 5000 lihasööja võrdlev uurimine, mis viidi läbi Oxfordi Ülikooli taimetoidudieedi uurimise programmi raames. Kolesterooli tase veres suureneb peamiselt lihas ja piimatoodetes sisalduva küllastatud rasvhapete rikka toidu tarbimisest. Uuring, mille viis läbi Londoni Inimese Toitumise Uurimise Keskus, näitas, et koos toiduga saavad taimetoitlased päevas küllastatud rasvhappeid 25% vähem kui mittetaimetoitlased.

8. Roiskumine!

Koheselt peale looma surma hakkavad valkained tema kehas kokku tõmbuma, algab ensüümide isepurunemise protsess. See valkainete häire protsess erineb kõvasti analoogsest protsessist, mida täheldatakse näiteks aeglasel puidu mädanemisel. Vahetult peale loomade surma moodustub lagundav substants, mis sisaldub loomade ja kala lihas ja samuti munades. Nendel produktidel on ühine omadus – maksimaalselt kiire lagunemine ja mädanemine. Varsti peale tapmist pannakse loomad külmkappi „hoiule“, seejärel viiakse lihapoodidesse, müüakse maha, seejärel satub liha ostja koju, kus seda hoitakse külmikus seni, kuni temast süüa tehakse. Kuid kas võib ostja ette kujutada, millises mädanemise faasis olevast lihast koosneb tema lõuna? Liha läbib inimese seedeelundkonna väga aeglaselt, sest viimane, nagu me juba nägime, ei ole lihatoidu seedimiseks mõeldud. Selleks, et liha täielikult läbi seedida ja seedimata jäänused kehast välja viia, on vaja umbes viit päeva. (Sama protsess taimse toidu jaoks võtab aega ainult poolteist kuni kaks päeva). Kogu selle aja jooksul puutuvad erinevaid haigusi tekitavad liha mädanemisproduktid pidevalt kokku seedeelunditega. Harjumus süüa lihatoitu, eriti siis, kui liha on seisundis, mida iseloomustab lagunemine ja mürgiste ainete eraldumine soolestikku, viib mürgituseni ja seedetrakti kulumiseni ning kogu organismi enneaegse kulumiseni. Toores mädanev liha võib määrida koka käed ja kõik asjad, millega ta kokku puutub. Briti ühiskondliku tervise inspektorid hoiatasid koduperenaisi peale tapamajade poolt põhjustatud toidumürgituste puhangut: „…võtta käega toorest liha on hügieeni seisukohalt võrdväärne sellega, kui võtta käega fekaale“. Tihti ei hävi mürgised bakterid isegi liha valmistamise ajal, eriti kui seda ei keedeta või ei praeta lõpuni. Kõik see kujutab tõsist nakkushaiguste ohtu.

9. Neeruhaigused, podagra, artriidid!

Kõige kahjulikumate mürkide ja räbude seas, millega lihasööjad oma keha saastavad, on kusihape ja teised lämmastikuühendid. Näiteks ühes naelas (453 g) biifsteegis on 14 g kusihapet. Ameerika arstid, kes uurisid taimetoitlaste ja lihasööjate neerude tegevust, avastasid, et lihasööjate organismi puhastamiseks lihas sisalduvatest lämmastikuühenditest, peavad nende neerud tegema läbi kolm korda suurema töö kui taimetoitlaste omad. Niikaua kui inimesed on noored, nad tavaliselt ei märka seda üleliigset pingutust, kuid organismi vananedes ilmnevad erinevad neeruhaigused. Kui lihasööjate neerud ei tule enam organismi puhastamisega toime, levib kõrvaldamata kusihape üle kogu keha. Tavaliselt absorbeerivad kusihapet musklid ning aja möödudes see kristalliseerub seal. Kui selline kusihappe ladestus toimub liigestes, tekivad podagra valulikud nähud, artriidid ja reuma. Kui aga kusihape ladestub närvipõimikutes, on tulemusteks neuroosid (närvipõletikud) ja ishias. Hetkel kirjutavad paljud arstid ette oma patsientidele, kes kannatavad nende haiguste tõttu, täielikult loobuda lihast või vähemalt piirata järsult selle tarbimist.

Täielik puhastus muutub võimatuks!

Kuna meie seedeelundkond ei ole liha jaoks mõeldud, siis raskused, mis on seotud selle täieliku puhastumisega, on lihasöömise kurvad tagajärjed. Üldiselt tekitab liha nii palju kahju sellepärast, et ta läbib liiga kaua seedetrakti (4 korda kauem kui piimatooted ja taimetoit), mille tagajärjel tekib krooniline kõhukinnisus – meie ühiskonna üldine haigus. Paljud viimased uuringud tõestasid lõplikult, et soolestiku õige puhastumine on võimalik ainult tervisliku taimetoidudieediga. Vastupidiselt lihale juurviljad, teraviljad ja puuviljad mitte ainult ei takista organismi puhastumist, vaid soodustavad seda.

Taimetoidus on rohkesti sidekudet, mis soodustab soolestiku normaalset tööd.

Viimaste uuringute kohaselt on naturaalsed taimsed kiud ainsaks vahendiks apenditsiidi, divertikuliidi, käärsoolevähi, südamehaiguste ja ülekaalu ennetamiseks.

10. Organismi kulumine

Muidugi me võime elada lihadieedil, kuid sellisel juhul inimese keha kulub enneaegselt ja tekivad paljud haigused. „Gaasimootor võib töötada petrooleumiga, kuid siis ta hakkab tihti ummistuma, kiiremini kuluma ja läheb varem katki kui siis, kui ta oleks töötanud gaasiga “. Meie keha pole muidugi masin, vaid keeruline ja imeline looming, mis teenib meid kogu meie elu jooksul. Sellepärast on meil põhjust anda talle kõige loomupärasemat ja sobilikumat toitu, mis koosneb puuviljadest, teraviljadest, pähklitest, kaunviljadest, juurviljadest ja piimatoodetest. Seepärast pole ime, et lugematu hulk uuringuid kinnitab, et taimetoitlaste tervis on märkimisväärselt parem kui neil, kes söövad liha.

Sõjast tingitud majanduskriiside ajal, kui inimesed olid sunnitud taimetoidu dieedist kinni pidama, paranes nende tervis järsult.

Esimese maailmasõja ajal tekkis Taanis terav toiduainete puudus, mis oli põhjustatud briti blokaadist. Taani valitsus pöördus Rahvusliku Taimetoidu Seltsi direktori poole palvega koostada toidunormi programm. Kogu sõja vältel olid taanlased sunnitud elama teraviljadest, juurviljadest, puuviljadest ja piimatoodetest. Sellise dieedi tulemusel langes suremus ühe aasta jooksul 17% võrra. Kui norralased muutusid Esimese maailmasõja ajal toiduainete puuduse tõttu taimetoitlasteks, langes nende seas järsult suremus vereringehaigustesse. Kui peale sõda Taani ja Norra rahvas pöördus tagasi lihatoidule, tõusis suremus ja südamehaiguste levik sõjaeelse tasemeni.

11. Pikaealisus!

Hunzade hõim Põhja-Indias ja Pakistanis sai maailmakuulsaks tänu pikaealisusele ja haiguste puudumisele. Hämmastunud teadlased paljudest riikidest käisid hunzade külades eesmärgiga avastada rahva saladus, kes ei tunne haigusi, ja kus eluea pikkus tihti ulatub 115 aastani ja enamgi. Hunzade dieet koosneb põhiliselt täisteraviljast, värsketest puuviljadest ja kitsepiimast. Nagu on kirjutanud sir Rob McHarrison, briti kindral ja arst, kes töötas hunzadega pika aja jooksul: „Ma pole kunagi näinud apenditsiidi, koliidi või vähi juhtumeid“. Hiljuti külastas Harvardi arstide ja teadlaste grupp kaugel Ekvadori mägedes asuvat küla, kus elab 400 inimest. Nad olid hämmingus sellest, et paljud põliselanikud olid harukordselt kõrges eas. Üks inimene oli saanud 121 aastaseks ja mitmed olid üle saja aasta vanad. Teadlased uurisid 75aastasi elanikke, neist vaid kahel leiti südamehaiguste tunnuseid! Küla oli täielikult taimetoiduline. Arstid nimetasid oma avastust „ekstraordinaarseks“ ja ütlesid, et: „taoline sama vanusegrupi läbivaatus Ühendriikide elanike seas näitas südamehaiguste olemasolu 95% juhtumitest“. Ameerika Tervise Rahvuslik Instituut viis hiljuti läbi uuringud 50 000 taimetoitlase seas, mille tulemustest selgus, et taimetoitlased elavad kauem ja on märksa vähem mõjutatud südame- ja onkoloogilistest haigustest võrreldes ameeriklastega, kes tarvitavad liha.

Inglise talupoeg Thomas Parr elas 152 eluaastani, süües ainult taimetoitu. Ta abiellus teist korda 120 aastaselt, tal oli poeg, kes suri 127 aastaselt. Kui Karl I sai teada sellest pikaealisest talupojast, kutsus ta mehe enda juurde, kus talupoeg aga koheselt suri temale harjumatu söögi ja veini tarbimisest.

Kaal!

Nagu kinnitab statistika, on USA taimetoitlased saledamad ja tervemad. Rohkem kui 50% ameeriklastest on ülekaalulised, sel ajal kui taimetoitlaste kaal on ligikaudu 9 kilo võrra väiksem kui lihasööjatel.

Inglismaal maksavad taimetoitlased elukindlustuse eest tunduvalt vähem kui lihasööjad, sest nad põevad märksa vähem südamehaigusi, ja järelikult vähendavad kindlustusfirma riski.

Taimetoidurestoranid maksavad samuti kindlustuspolitseile vähem raha toidumürgituste eest, kuna nende kliendid kannatavad toidumürgituste all palju harvemini kui lihaga kauplevate restoranide külastajad.

12. Külmetus ja allergia.

Harvardi ülikooli arstid näitasid, et taimetoidudieet vähendab ohtu haigestuda külmetusse ja allergiasse. Niisiis on olemas väga palju teaduslikke uuringuid ja fakte lihasöömise vastu, mis mõjub hukatuslikult inimese organismile, samal ajal, kui hästi tasakaalustatud loodusseadustega kooskõlastatud dieet aitab säilitada meie keha tervena ja liikuvana.

13. Taimetoitlased on füüsiliselt tugevamad!

Üks suurimaid eksiarvamusi taimetoitluse suhtes seisneb selles, et taimetoitlased on füüsiliselt nõrgad, kahvatud ja haiglased. Miski ei saa tõest niivõrd kaugel olla. Arvukad uuringud ja faktid kinnitavad, et taimetoitlased on tugevamad, osavamad ja vastupidavamad kui inimesed, kes tarvitavad liha. Doktor Schouteden viis Belgia Ülikoolis läbi uuringud, eesmärgiga välja selgitada vastupidavuse, jõu ja reageerimiskiiruse tase taimetoitlaste ja lihasööjate seas. Tulemustest selgus, et taimetoitlastel on ülekaal kõigi kolme näitaja suhtes. 1906. ja 1907. aastal viis Doktor Irving Fisher Yale´i Ülikoolis läbi vastupidavuse testid. Uuringuid viidi läbi Yale´i Ülikooli atleetide, treenerite, arstide ja medõdede seas. Nende uuringute tulemused olid paljudele üllatuseks, sest need näitasid, et taimetoitlased on peaaegu kaks korda vastupidavamad kui lihasööjad. Analoogsed uuringud, mis viis läbi doktor J.H. Kellogg sõjasanatooriumis Michigan´is, andsid samasugused tulemused. Brüsseli Ülikooli doktorid J. Loteyko ja V. Kipani viisid läbi uuringud eesmärgiga kontrollida doktor Fisheri uurimuste tulemusi. Taimetoitlased pidasid vastupidavuskatsetele vastu 2–3 korda kauem kui lihasööjad, ja peale katseid kulutasid nad jõu taastamiseks 1/5 ajast, mis kulus selleks lihasööjatel. Need ootamatud tulemused tõestasid, et taimetoidudieet on suurepärane füüsilise jõu, vastupidavuse ja efektiivsuse arendamiseks.

14. Kõige tugevamad ja pikaealisemad loomad on taimetoidulised.

Hobune, põder, pühvel ja elevant – kõigil nendel loomadel on suur, võimas ja tugev keha, nad on vastupidavad ja väsimatud, nende hiigelsuur jõud võimaldab neil tõsta tohutuid raskusi ja teha kõige raskemat tööd inimese heaks. Mitte ükski liha sööv loom ei ole nendega võrdne jõu ja vastupidavuse poolest.

15. Sport!

1888. aastast tänapäevani tegutseb Inglismaal Taimetoitlaste Jalgrattaklubi, mis on püstitanud üle 40% rahvuslikest rekorditest jalgrattaspordis. Kuulus ujuja-taimetoitlane Murray Rose oli kõige noorem ujumise kuldmedali omanik olümpiamängudel. Ta näitas ennast kui kõikide aegade tugevaim ujuja ja püstitas palju rekordeid. Briti taimetoitlaste ujumisel üle Inglise kanali ei ole analooge ajaloos – see kestis 6 tundi 20 minutit. Paljud maailmakuulsad mineviku ja oleviku atleedid läksid taimetoidudieedile üle eesmärgiga parandada oma tulemusi. Näiteks Austria tõstja A. Anderson, kes püstitas arvukaid maailmarekordeid, või Johnny Weismüller, kes püstitas ujumises 56 maailmarekordit. See kaunis muudatus ei vähendanud nende jõudu, vastupidi, nende võimed kasvasid või jäid samale tasemele. Keskründaja Bill Walton, NBA täht, on tuntud oma hiilgava võiduka mänguga. Tema isiklik kogemus viis teda taimetoitluseni, mida ta järjekindlalt soovitab ka kõikidele teistele inimestele. Terves maailmas on taimetoitlased püstitanud hulgaliselt rekordeid – maadluses, poksis, käimises, jalgpallis, tõkkejooksus jne. Taimetoitlased on tegelikult vastupidavamad ja energilisemad inimesed, sest nad ei kurna oma keha suure energiakuluga, mida on vaja lihatoksiinide eemaldamiseks.

16. Taimetoitlastele jätkub toitaineid.

Inimestele, kes kavatsevad minna üle taimetoidule, tekitab kõige rohkem muret küsimus: kas minu keha saab piisava koguse toitaineid, kui ma ei hakka liha sööma? Kas ma saan piisava koguse valke? Vaatamata massilisele lihatoidu reklaampropagandale, teil pole põhjust muretsemiseks. Taimetoidudieet rahuldab kõik hädavajalikud keha toiduvajadused. Paljud teadlased on tõestanud fakti, et taimsed toiduained sisaldavad märksa rohkem bioloogilist energiat kui liha.

17. Müüt valgust!

Meile on sisendatud, et liha tarvitamine on tervisele hädavajalik. 50-tel aastatel liigitasid teadlased lihavalgud „esimese klassi“ valkudeks ja taimsed valgud „teise klassi“ valkudeks. Kuid see arvamus on täielikult ümber lükatud, kuna uuringud näitasid, et taimsed valgud on sama efektiivsed ja toitvad nagu lihavalgudki. Valgu sisaldus taimsetes toiduainetes kõigub 8-12% toiduteraviljades kuni 40% sojaubades, mida on kaks korda rohkem kui lihas. (Isegi biifsteegi rasvatu osa sisaldab 20% omanduvast valgust). Paljud pähklid, seemned ja kaunviljad sisaldavad 30% valku. Valgud, mis on meile hädavajalikud, koosnevad kaheksast „peamisest“ aminohappest. Liha toiteväärtust ülistatakse nii tihti seepärast, et selles sisalduvad kõik need 8 aminohapet. Kuid mida enamus inimesi, kes tarvitavad liha, ei aima, on see, et liha pole ainus toiduaine, mis sisaldab täielikku vajalike aminohapete komplekti – sojaoad ja piim, näiteks, sisaldavad samuti kõiki neid aineid, kõiki meile vajalikke aminohappeid parimas proportsioonis. Võib-olla veel rahustavam on see fakt, et meile vajalikke valke saab lihtsalt, kombineerides kahte taimset toiduainet (näiteks selliseid nagu riis ja kaunviljalised), kusjuures see rahuldab täielikult kõige kõrgema kvaliteedi valkude vajadust. Vaesed inimesed terves maailmas teevad seda kogu aeg; nad segavad riisi tofuga ja ubadega (nagu Hiinas või Indias), või maisi ubadega (nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas) jne. 1972. aastal doktor Frederic Star Harvardi ülikoolist võttis ette suurejoonelised taimetoitlaste uuringud, ta uuris täiskasvanud mehi ja naisi, rasedaid naisi ja samuti neide ja noormehi. Ta avastas, et kõikide uuritavate grupid said enam kui topelt vajaliku valgukoguse. 1954. aastal viisid Harvardis teadlased läbi detailse uuringu ja leidsid, et erinevad juurviljad, teraviljad ja piimatooted, tarvitatud mistahes kombinatsioonis, rahuldavad kõikide hädavajalike valkude vajadust; võimatu oli avastada valkude puudujääki üheski kasutatud kombinatsioonis. Teadlased jõudsid järeldusele, et on väga raske koostada taimetoidu lõuna nii, et see ei sisaldaks endas kõiki vajalikke valke. Lehtedest me loeme tihti kurnatud inimestest, kes nälgivad ja surevad valgu puuduse tõttu, ja me süüdistame selles taimetoitlust. Kuid teadlased avastasid, et need inimesed jäävad nõrgaks mitte seepärast, et nad ei söö liha, vaid seepärast, et nad ei saa vajalikku toitu. Dieet, mis koosneb ainult riisist, (muide mida ka sageli ei jätku) või ainult magusast kartulist, tõesti kurnab ja viib enneaegse surmani. Vastupidi seal, kus taimetoitlased saavad koguse ja mitmekülgsuse poolest piisavat taimset toitu, mis koosneb erinevatest juurviljadest, teraviljast ja kaunviljast, me kohtame tugevaid, terveid ja edukaid inimesi. Mis puutub valkudesse, siis väidab doktor Paavo Airola, juhtiv spetsialist dietoloogias ja loodusbioloogias: „…kakskümmend aastat tagasi arvati, et päevane valgunorm on 150 g. kuid täna on ametlikult tunnustatud norm langenud 45 grammini. Miks? Tänu mitmes riigis läbi viidud uuringutele, on nüüd kindlalt teada, et organism ei vaja suurt valgukogust ja et valgu päevanorm on 30-45 g. Valkude liigtarvitus pole mitte ainult mõttetu, vaid toob inimorganismile suurt kahju, veel enam, see võib põhjstada selliseid raskeid haigusi nagu vähk ja südamehaigused. Et saada 45 g valku päevas, pole üldse vajalik liha süüa. Täisväärtuslik taimetoidudieet, mis koosneb teraviljast, kaunviljast, pähklitest, juur- ja puuviljadest, varustab inimest täiel määral vajaliku valgu kogusega“. (Dr. Paavo Airola, “Health Forum”, Vegetarian Times, August 1982, p. 67.). Suur valgusisaldus on iseloomulik piimatoodetele, teraviljadele, kaunviljadele ja pähklitele. Ja näiteks sisaldavad juust, arahhis ja läätsed protsendiliselt rohkem valku kui viinerid, sealiha või biifsteek. Seni arvasid dietoloogid, et täiuslikud valgud (tähendab need, mis sisaldavad kõiki 8 vajalikku aminohapet, mida inimese organism ei tooda) sisalduvad ainult lihas, kalas, munades ja piimatoodetes, ja et kõik taimsed valgud on alaväärtuslikud (ühe või mitme asendamatu aminohappe puudumise tõttu). Kuid uuringud, mis viidi läbi Karolinska Instituudis Rootsis ja Max Planck’i Instituudis Saksamaal, näitasid, et enamus juurvilju, puuvilju, seemneid, pähkleid ja teravilju on täiuslike valkude allikas, pealegi on need organismi poolt kergelmalt omandatavad kui loomsed valgud ja ei sisalda erinevalt loomsetest valkudest toksilisi lisandeid. Küllaldases koguses looduslike toiduainete tarvitamine söögiks välistab võimaluse, et organismil jääb valkudest puudu. Lõppkokkuvõttes ei tohi unustada, et taimne maailm on kõikide teist liiki valkude allikas. Taimetoitlased saavad valku vahetult sellest allikast, mitte “teistest kätest” nagu need, kes söövad taimetoiduliste loomade liha. Valkude liigtarvitamine vähendab inimese töövõimekust. Doktor Irving Fisher Yale´i ülikoolist viis läbi rea eksperimente, milles näitas, et taimetoitlased on kaks korda vastupidavamad kui need, kes söövad liha. Kui ta aga vähendas taimetoitlaste valgu tarbimist 20% võrra, kasvas nende töövõime 33% võrra. [Irving Fisher, “The Influence of Flesh Eating on Endurance”, Yale Medical Journal, 13(5); 205-21 (March 1907).] Mitmes teises analoogses uuringus tehti kindlaks, et õigesti valitud taimsed toiduained sisaldavad rohkem toitaineid kui liha. Brüsseli ülikooli teadlaste uuringud näitasid aga, et taimetoitlased on suutelised töötama kaks-kolm korda kauem, kui need, kes söövad liha, ja samas nad taastavad oma jõudu kolm korda kiiremini . [J.L. Buttner, A Fleshless Diet: Vegetarianism as a rational dietary, Frederick A. Stokes Company, New York, 1910, p. 131-2.]

18. On otsene seos liha tarbimise ja nälja vahel maailmas.

Kui selle asemel, et toita viljaga kariloomi, me säilitaksime vilja ning jagaksime vaestele ja nälgivatele, me saaksime kerge vaevaga toita kõiki kroonilises alatoitluses inimesi terves maailmas. Kui me sööksime kasvõi poole sellest lihast, mida me sööme, saaksime kokku hoida sellise toidukoguse, millest jätkuks, et toita kõiki arenevaid riike. Toitlustusspetsialist Jean Meier arvutas, et liha tarvitamise vähenemine kõigest 10% võrra võimaldab vabastada nii palju teravilja, mis oleks piisav, et toita 60 miljonit inimest. Traagiline ja šokeeriv tõde seisneb selles, et 80-90% kogu Ameerikas kasvatatavast teraviljast läheb loomasöödaks. Ameerika “läks lihast hulluks”, enamus ameeriklasi tarbib igapäevaselt lubatud valgunormist kaks korda rohkem. Reaalsete “toiduainete puudujäägi” taga seisvate faktide uurimine on alus mõistmaks, kuidas me saaksime õigesti kasutada maailma ressursse. Aina rohkem ja rohkem teadlasi ja majandusteadlasi kaitseb taimetoitlust, mis on meie planeedi hirmsa näljaprobleemi lahenduseks, ja väidab, et liha tarbimine on peamine toiduainete puuduse põhjus.

19. Liha on kõige ebaökonoomsem ja ebaefektiivsem toit, mida me võime süüa.

Üks nael (453 g) liha valku on 12 korda kallim kui sama kogus taimset valku. Organism on võimeline omandama ainult 10% lihas sisalduvatest valkudest ja kaloritest, ülejäänud 90% on kasutu rämps. Sööda kasvatamiseks kariloomadele kasutatakse tohutuid maa-alasid. Seda maad saaks kasutada palju viljakamalt, kui kasvatada seal teravilja, uba või teisi kaunviljalisi juurvilju. Näiteks pullide kasvatamisel on ühe naela (453 g) lihavalgu saamiseks vaja 1 aaker maad sööda kasvatamiseks, aga kui külvata samale maale sojaube, siis me saame ligikaudu 8 kilo sojaube! Teisisõnu, selleks et süüa liha, on tarvis 17 korda rohkem maad kui selleks, et süüa sojaube. Pealegi sisaldavad sojaoad vähem rasva ja neis pole liha toksiine.

20. Loodusressursside vale kasutamine.

Loomade kasvatamine toiduks on kohutav viga loodusressursside kasutamisel, mitte ainult maa, vaid ka vee suhtes. On kindlaks tehtud, et liha tootmine nõuab 8 korda rohkem vett, kui seda oleks vaja juurvilja ja teravilja kasvatamiseks. See tähendab, et samal ajal kui miljonid inimesed kogu maailmas nälgivad, kasutavad mõned rikkurid tühjalt tohutuid alasid viljakat maad, vett ja teravilja üheainsa eesmärgiga - süüa liha, mis tasapisi lõhub inimeste tervist. Ameeriklased tarbivad tänu lihaloomade kasvatamisele rohkem kui tonn teravilja inimese kohta aastas, samal ajal kui maailmas keskmiselt inimene tarbib aastas 181 kilo teravilja. Kunagine ÜRO peasekretär Kurt Waldheim on öelnud, et peamiseks nälja põhjuseks kogu maailmas on rikaste riikide toidutööstus, ja ÜRO on tungivalt soovitanud nendele riikidele vähendada lihatarbimist. Paljude teadlaste meelest seisneb toitumisvaldkonna globaalse kriisi probleemi õige lahendus selles, et järk-järgult asendada lihatoit taimetoiduga. "Kui me oleksime taimetoitlased, võiksime unustada, mis on nälg sellel maal. Lapsed sünniksid, kasvaksid hästi toitudes ja saaksid elada õnnelikku ja tervet elu. Loomad saaksid elada vabaduses, loomulikes tingimustes, selle asemel, et tohututes kogustes kunstlikult paljuneda ja seejärel sattuda tapamajja". (B. Pinkus - “Juurviljad - hüve peamine allikas”). “On küllalt maad, et rahuldada igaühe vajadused, kuid ei ole piisavalt maad selleks, et rahuldada igaühe aplust”. (Mahatma Gandhi).

21. Toidumagnaatide vandenõu!

Vaatame, kes kontrollib toiduressursse, ja kuidas seda kontrolli teostatakse. Kõigest mõned hiiglaslikud rahvusvahelised korporatsioonid on peaaegu kogu selle tööstuse peremehed, nad on koondanud oma kätesse kogu võimu. Nad on üldtunnustatud ja on omandanud poliitilise mõjukuse, see tähendab, et kõigest mõned korporatsioonid reguleerivad ja kontrollivad toiduainete jõudmist miljardite inimesteni. Kuidas see on võimalik? Üks viisidest, mis annab hiiglaslikele korporatsioonidele võimaluse kontrollida turgu, seisneb selles, et järk-järgult haaratakse kõik toiduainete tootmise etapid. Näiteks toodab üks hiiglaslik korporatsioon põllumajanduslikke masinaid, toiduaineid, väetisi, kütust, konteinereid toiduainete transportimiseks. Sellesse ketti on lülitatud kõik lülid, alustades taimede kasvatamisest ja lõpetades kaubandusäriga ning supermarketitega. Väikesed farmerid ei saa neile vastu astuda, sest korporatsioonid võivad järsult langetada toiduainete hinda, laostades nii väikefarmereid, ja peale nende laostamist tõsta terves oma mõjupiirkonnas hinda endisest kõrgemale. Alates Teisest maailmasõjast on farmerite arv USA-s poole võrra vähenenud; iga nädal jätab rohkem kui tuhat farmerit oma farmid. Ja kõik see toimub vaatamata USA põllumajandusministeeriumi hiljutiste uuringute tulemustele, mis tõestasid, et pisikesed sõltumatud farmid suudavad toota toiduaineid kiiremini ja efektiivsemalt kui hiiglaslikud põllumajandusfarmid. Hiiglaslikud korporatsioonid on ilmne majanduslik jõud: USA-s valdab vähem kui 1/10% kõikidest korporatsioonidest rohkem kui 50% nende ühisest tulust. 90% kogu teravilja turust on vaid kuue korporatsiooni kontrolli all. Põllumajanduslikud korporatsioonid otsustavad, mida täpselt, kui palju, mis kvaliteediga nad hakkavad kasvatama ja kui kallilt nad hakkavad seda müüma. Neil on võim suurtes ladudes toodangut kinni hoida, rikkudes seega toiduainete varustamist, tekitades nii kunstlikult nälga. Kõike seda tehakse, et tõsta hindu. Riigitegelased, kes püüavad korporatsionidele vastu astuda, represseeritakse põllumajandusäri politsei poolt. Riiklikud ametikohad (näiteks põllumajandusministeeriumi sekretär jne) saavad regulaarselt endale põllumajandusäri administratsiooni liikmed. Rahvusvahelised gigandid on saavutanud suurt edu oma eesmärgini jõudmises, milleks on maksimaalse kasu saamine. Seda saavutatakse maksimaalse hinnakasvuga ja valmis toodangu kinnipidamisega, mis võimaldab luua defitsiiti, ja seejärel tõsta hindu fantastilise kiirusega. Rahvusvahelised korporatsioonid ostavad aina enam ja enam maad. Uuringud, mis viidi läbi 83 riigis üle maailma näitasid, et kõigest 3% maavaldajaid valdab 80% põllumajanduslikke maid. Sel moel on olukord väga kasulik väikesele inimestegrupile ja toob suuri kannatusi kõigile teistele. Tegelikult siin ei ole "maa puudust" või "toiduainete puudust". Kui eesmärgiks oleks kasutada maailma ressursse inimkonna vajaduste rahuldamiseks, oleks eesmärki lihtne saavutada. Kuid kui eesmärgiks on vähemuse maksimaalne kasu, muutume me traagilise situatsiooni pealtnägijateks planeedil, kus pool elanikkonnast nälgib. Rääkides otseselt, püüdlus rikastuda teiste inimeste ekspluateerimise teel, on üks liik hullumeelsusest - haigus, mis avaldub kõikides meie planeedi ebanormaalsustes. Kesk-Ameerikas, kus üle 70% lastest nälgib, kasutatakse 50% maad kommertskultuuride (näiteks lillede) kasvatamiseks, mis toob stabiilset kõrget kasumit, kuid mis on luksus riigi jaoks, kus nälgivad lapsed. Sel ajal, kui rahvusvahelised korporatsioonid kasutavad parimaid maid kommertskultuuride kasvatamiseks (kohvi, tee, tubakas, eksootiline toit), enamus põllumehi on sunnitud harima soostunud, jäärakutest läbisöödud maid, kus on väga raske midagi kasvatada. Vaatamata sellele laialt levinud müüdile, tuleneb toiduainete puudus mitte viljaka maa puudumisest või ülerahvastusest, vaid toiduainete tootmise- ja jaotamise kontrolli kontsentreerumisest ning internatsionaliseerumisest. Lihatööstus on selle kõikjal levinud süsteemi mudeliks. "Vaeste leib muutub rikaste veiselihaks", rääkis USA valgurikka toiduga varustamist uuriva grupi direktor. Sel määral, kuidas suureneb liha tootmine, ostavad rikkad riigid aina rohkem ja rohkem leiba sigadele ja kariloomadele söödaks. Leiba, mida varem kasutati söögiks inimestele, hakati müüma kõige kõrgema hinnaga, määrates seega surmale lugematu hulk inimesi. "Rikkurid võivad võistelda vaestega ka toidus; vaesed ei saa võistelda nendega mitte milleski". Liha - see on toit, mida tarbib vähemus enamuse arvelt. Liha tootmiseks läheb kariloomade söödaks teravili, mida võib kasutada inimeste toitmiseks. USA põllumajandusministeeriumi andmetel kasutatakse enam kui 90% USA-s toodetavast teraviljast kariloomade ja lindude, lehmade, sigade, lammaste ja kanade nuumamiseks, kes lõppude lõpuks satuvad söögilauale. (Frances Moore, Diet for a Small Planet, New York Ballantine Books, 1975, p. 12). Teravilja kasutamine liha saamiseks on meeletu raiskamine. Statistika, mille avaldas USA põllumajandusministeerium, tunnistab seda, et ühe kilo liha saamiseks on tarvis sööta loomadele 16 kilo teravilja. (Sealsamas lk 10). Oma raamatus "Dieet väikesele planeedile" laseb Frances Moore Lappe meil ette kujutada, et me istume suure biifsteegitaldriku ees. "Aga nüüd kujutage ette, et samas ruumis istub 45-50 inimest, ja igaühe ees on tühi taldrik. Teravilja, mida kulutati teie ühele biifsteegile, jätkuks küllaga, et täita kõigi nende viiekümne inimese taldrikud pudruga".(Sealsamas lk 235). Rikastes riikides toidetakse kariloomi mitte ainult oma viljaga, vaid ka valgurikaste toiduainetega, mida ostetakse vaestelt riikidelt. Georg Borgström, toiduainete jaotuse geograafia spetsialist, märgib, et kolmandik aafrika maapähkli saagist (valgu sisalduse poolest ei jää maapähkel lihale alla) läheb rikaste riikide kariloomade ja lindude söödaks. (Georg Borgström, tsiteeritud Frances Moore raamatu järgi, Diet for a Small Planet, p 25). Säärased faktid lubavad kinnitada, et nälja probleem maailmas on tekitatud kunstlikult. Isegi täna toodetakse maailmas tunduvalt rohkem toiduaineid, kui on vaja selleks, et toita kogu planeedi elanikkond. Probleem on selles, et me kulutame neid toiduaineid täiesti mõttetult. Harvardi dietoloogi Jean Mayer'i hinnangutel vabastaks lihatootmise vähendamine vaid 10% võrra nii palju teravilja, et seda jätkuks 60 000 000 inimese toitmiseks. (Jean Mayer, tsiteeritud USA toitlustamise-, rahvastiku vajaduste ja toiduainetestrateegia-alasest ettekandest USA Senati valimiskomisjonis(Washington, D.C.: February 1977), p. 44).

22. Taimetoitlus on vägivallatus! (Ahimsa).

Üks tähtsamaid põhjusi taimetoidu kasuks on see, et meil ei ole õigust otsustada teiste elu üle, isegi loomade elu üle, ilma äärmise vajaduseta. Paljud teadlased ja vaimsed liikumised kaitsevad taimetoitlust, sest peavad kõikide elusolendite elu pühaks ja puutumatuks ning tunnevad vajadust elada, tekitamata kannatusi teistele elusolenditele. Nende veendumuste järgi peavad ausad inimesed nägema loomades mitte orje ja toitu, vaid väiksemaid vendi ja õdesid. Inimene peab tunnetama, et meil ei ole õigust tekitada loomadele valu ja surma, võtta nendelt elu, kui meie olemasolu ei sõltu sellest. Kui meie jaoks on võimalik elada tervislikumat elu liha tarbimata, oleks mõistlik küsida, kas lihasöömine on kõlbeline ja humaanne harjumus. On selge, et loomad ei pea ohverdama oma elu selleks, et meie rahuldaksime oma isu lihatoidu järele. Igaüks, kes on käinud tapamajas, võib kinnitada fakti, et loomad kannatavad kohutavalt enne surma ja hukkamise ajal. USAs tapetakse iga päev ligikaudu 9 miljonit looma selleks, et kindlustada meie gastronoomilised vajadused. Paljude arvates on eetilised kaalutlused kõige tähtsamaks argumendiks taimetoidu kasuks. Need, kes muutuvad taimetoitlasteks eetilistel kaalutlustel, tuginevad veendumusele, et teistel olenditel on samuti meeled ja nad kogevad emotsioone, mis on inimeste omadega sarnased. Selline veendumus sunnib inimest olema ettevaatlikum oma tegudes ja püüdma mitte tekitada kannatusi teistele elusolenditele. Ülevaade "Taimetoitluse eetika", mis avaldati Põhja Ameerika Taimetoitluse Ühingu poolt väljaantavas ajakirjas, hajutab nn "humaanse loomade tapmise" kontseptsiooni: "…tänapäeval rahustavad paljud inimesed end sellega, et praegusel ajal tapetakse loomi "humaansel" viisil, ja jäävad kurdiks mis tahes argumentidele, mis tõestavad lihasöömise amoraalsust. Kahjuks ei oma need vaated midagi ühist tõega elust ja surmast. Tapaloomad, kes veedavad kogu oma elu vangistuses, on määratud haletsusväärsele, piinarikkale olelemisele. Nad sünnivad kunstliku seemenduse tulemusena, seejärel nad kastreeritakse julmalt ja stimuleeritakse hormoonidega, neid toidetakse ebaloomuliku toiduga ja lõppude lõpuks transporditakse jubedates tingimustes sinna, kus neid ootab ees surm. Kitsad aedikud, elektrilised piirded, kirjeldamatu hirm, milles nad pidevalt viibivad - kõik see on endiselt "uusimate" loomade kasvatamise, transportimise ja tapmise meetodite lahutamatu osa. Sulgeda kõige selle ees silmad - tähendab omada üsna ähmast ettekujutust sõna "humaanne" tähendusest. Tõde loomade tapmisest on väheköitev - tööstuslikud tapamajad meenutavad pilte põrgust. Kiledalt karjuvad loomad lüüakse oimetuks vasaralöökidega, elektriga või laskudega õhupüstolitest. Seejärel riputatakse nad jalgupidi transportöörile, mis viib nad laiali mööda surmavabriku erinevaid tsehhe. Veel elusast peast lõigatakse loomadel kõri läbi ja kistakse nahk maha, nii et nad surevad verekaotuse tõttu. Raske on mõista, miks konventsioonid ja kokkulepped, mis määravad kindlaks koduloomade ja isegi laborirottide kohtlemise tingimused, ei laiene põllumajandusloomadele, keda sandistatakse ja halastamatult tapetakse tapamajades. Paljud inimesed loobuksid kõhklematult lihatoidust, kui neil oleks olnud juhust käia tapamajas või oleks endal tulnud tappa loomi, kelle liha nad söövad. Seepärast oleks väga kasulik teha tapamajade külastamine kohustuslikuks kõikidele, kes söövad liha.

23. Suurte isiksuste arvamused.

"Minu arvates avaldaks taimetoitlus, tänu oma puhtfüüsilisele mõjule inimese temperamendile kõige soodsamat mõju suuremale osale inimkonnast". (Albert Einstein).

"Loomad on minu sõbrad ...ja ma ei söö oma sõpru. See on kohutav! Mitte ainult loomade kannatuste ja surma, vaid ka selle poolest, et inimene surub asjatult endas alla kõrgemat vaimset aaret - kaastunnet ja haletsust omasuguste elusolendite suhtes, tallates alla omaenda tunded, muutudes julmaks". (George Bernard Shaw).

"On tõsi, et inimene on loomade kuningas, oma julmuses on ta nendest üle. Me elame teiste surmade arvel. Me oleme lihtsalt kõndiv surnuaed. Varases lapsepõlves ma loobusin lihatoidust ja saabub aeg, mil inimene hakkab vaatama looma tapmisele samuti, nagu ta praegu vaatab inimese tapmisele". (Leonardo da Vinci).

"Sel ajal, kui meie kujutame endast ette elusaid tapetud loomade surnuaedu, kuidas saame me loota mingitele elutingimuste paranemisele maa peal?" (Lev Tolstoi).

"Rahu maa peal, või ükskõik milline muu rahu on suures sõltuvuses mõistuse seisundist. Taimetoitlus annab õige mentaalse seisundi rahuks. Ta kannab endas parema elutee jõudu, mis saades üleüldiseks, võib viia parema, õiglasema ja rahumeelsema rahvuste ühenduseni". (U Nu, Birma peaminister).

Elusa jõu tähtsust toidus märkis Pythagoras juba 2500 aastat tagasi, ta rääkis: "Ainult elus värske toit võib teha inimese võimeliseks tõde vastu võtma". Vene kirjanik Lev Tolstoi rääkis: "Need, kes toituvad tapetud loomade laipadest, saavad nendelt kõik kõige halvema". Muinasaja kuulus matemaatik Pythagoras ütles: "Mu vennad, ärge rüvetage oma keha patuse toiduga. Meil on nisu, meil on õunad, mille raskusest painduvad õunapuude oksad, ja viinamari, mis küpseb väätidel. On lõhnavad ürdid ja juurviljad, mida saab valmistada tulel, ei ole meile ära öeldud piimast ja meest, mis lõhnab liivatee järgi. Maa kingib heldelt meile oma aardeid, andes puhast toitu ja kutsub meid pidusöögile, mis ei ole süngestatud verevalamisega; ainult loomad kustutavad oma nälga ihuga, ja ka mitte kõik neist, hobused, lehmad ja lambad ju söövad rohtu". Traktaadis, mille nimeks on "Ihu söömisest", kirjutab Rooma ajaloolane Plutarhus: "Kas tasub küsida, miks Pythagoras loobus lihast? Isiklikult huvitab mind rohkem, millises mõistuse seisundis oli inimene, puudutades esimeset korda suuga verist ihu ja maitstes raibet, millised asjaolud sundisid teda katma oma lauad roogadega roiskunud rümpadest ja nimetada toiduks seda, mis veel äsja ammus ja määgis, liikus ja hingas... Miskipärast me ei söö lõvisid ja hunte, kes kujutavad meie elule ohtu, aga selle asemel tapame süütuid, alandlikke olendeid, kes ei saa meile mingit kahju tekitada, kuna neil ei ole ei kihvu ega küüniseid. Lihatüki pärast me jätame nad ilma päikesest, valgusest ja elust, millele neil on samasugune õigus nagu meilgi". Seejärel esitab Plutarhus väljakutse kõigile lihasööjatele: "Kui teie olete nii kindlad, et loomad on mõeldud teile söögiks, siis kõigepealt tapke ise see elusolend, kelle liha te tahate ära süüa. Kuid tapke ta omaenda kätega või hammastega, kasutamata nuga, kaigast või kirvest". Inglise poeet Shelly oli samuti veendunud taimetoitlane. Oma essees "Loomuliku toitumise kaitseks" kirjutas ta: "…las lihasöömise pooldaja tõestab oma veendumused tegudega. Las tema, järgides Plutarhose soovitust, kisub oma hammastega elusa talle lõhki ja, lüües hambad sisse tema sisikonda, kustutab oma janu voolava verega... siis ja ainult siis on ta järjekindel". George Bernard Shaw paljastas inimesi silmakirjalikuses: "Kui inimene tahab tappa tiigrit, seda nimetatakse spordiks, aga kui tiiger tahab tappa inimest, seda nimetatakse julmuseks". Lev Tolstoi kirjutas, et tappes loomi toiduks, "inimene surub endas maha kõrgemad vaimsed tunded - kaastunde ja haletsuse teiste elusolendite suhtes, kes on talle sarnased, ja, astudes endast üle, kalgistab oma südant". Ta hoiatas samuti: "Kuidas võib loota, et maale saabub rahu ja õitseng, kui meie kehad on elusad kalmistud, kus on maetud tapetud loomad?" 2600 aastat tagasi rääkis Püthagoras: "Need, kes tapavad loomi selleks, et süüa nende ihu, võivad pikalt mõtlemata hävitada ka omasuguseid". Me kardame vaenlaste relvi, pomme ja rakette, kuid rahumeeli paneme silmad kinni surmavalule ja hirmule, mida tunnevad igal aastal meie toiduks tapetavad poolteist miljardit lehma, lammast ja siga ja 22,5 miljardit lindu. Kala kogust, mida igal aastal välja püütakse, loendakse triljonites, rääkimata juba kümnetest miljonitest surnuks piinatud loomadest "piinalaagrites" - meditsiinilistes ja teaduslikes laborites, ja loomadest, keda tapetakse karusnaha, naha või lihtsalt lõbu pärast jahil. Kellel pöördub keel eitama, et säärased metsikused kalgistavad meie südameid? Mahatma Gandhi arvas, et eetilised printsiibid on kaalukam alus muutumaks taimetoitlaseks kui lihtsalt oma tervise pärast muretsemine. "Ma olen veendunud,“ kirjutas Gandhi, “et kui me püüdleme vaimse täiustumise poole, siis me peame lõpetama oma väikeste vendade tapmise oma füüsiliste vajaduste rahuldamiseks". Gandhile kuulub samuti mõttetera: "Riigi hiilgusest ja tema kõlbluse seisundist võib otsustada selle järgi, kuidas riigis suhtutakse loomadesse". Kuulus arst-dietoloog J.H. Kellogg, taimetoitlane, ütles ükskord enne lõunat: "Kui suurepärane on süüa toitu, mille kohta me ei saa öelda, et ta suri meie süü tõttu".

24. Elujõud!

Me teame, et elu eksisteerib tänu päikeseenergiale, ja et see energia koguneb rohelistes taimedes, puuviljades, pähklites, teraviljas ja aedviljades. Teisisõnu, me sööme "elusat toitu", milles elu energia säilib puutumatult. Paljud taimed säilitavad oma eluandva jõu ja energia paljude päevade jooksul peale saagi koristamist; fakt on ka see, et seemned säilitavad võime idaneda paljude aastate jooksul. Teiselt poolt, liha hakkab roiskuma juba paar tundi peale looma surma.

25. Me oleme see, mida me sööme!

Tuhandete aastate vältel, õpetasid joogid ja targad, et nii mõistus kui ka keha on vahetus sõltuvuses sellest, mida me sööme. "Me oleme see, mida meie sööme" – see tuntud ütlus käib nii keha kui ka mõistuse kohta. Ühe joogi arvamuse kohaselt "…koosneb inimese keha arvututest elusatest rakkudest... Teie elusad rakud moodustuvad kooskõlas toiduga, mida te sööte. Rakud omakorda mõjutavad teie mõistust. Kui inimese rakud saavad oma toitu mädanenud ja haisvast söögist, milles domineerivad negatiivsed tendentsid, pole midagi imelikku, et inimese mõistus hakkab langema kurjuse kuristikku".

Tegelikult pärineb sõna “taimetoitlane” (vegetarian - vegetable), mis võeti kasutusele 1842. aastal Briti Taimetoitlaste Seltsi asutajate poolt, mitte sõnast “juurviljad”, vaid ladinakeelsest sõnast vegetare, mis tähendab “elustama”, “tugev, tervislik, värske, ergas”.

Kui roomlased tarvitasid sõnaühendit homo vegetus, mõistsid nad selle all tugevat, liikuvat ja tervet isiksust, harmooniliselt arenenud isiksust nii filosoofilises kui ka füüsilises mõttes. Tänapäeval mõeldakse taimetoitlase all ainult inimest, kes tarvitab taimset toitu.

26. Tee täiuslikkuseni!

Enamus taimetoitlasi on inimesed, kes mõistavad, et esmalt peab saama lahti kalduvusest vägivallale omaenese südames, ja alles seejärel võib mõelda rahumeelse ühiskonna loomisest. Seepärast pole midagi imestamapanevat selles, et mitmed tuhanded inimesed, kõikide ühiskonnakihtide esindajad muutusid oma tõeotsingute käigus taimetoitlasteks. Taimetoitlus on väga tähtis samm teel täiusliku ühiskonna suunas, ja need, kes hakkavad selle eeliste üle järele mõtlema, satuvad ühte ritta selliste mõtlejatega nagu Pythagoras, Sokrates, Platon, Clement Alexandriast, Plutarchos, kuningas Ashoka, Leonardo da Vinci, Akbar, John Milton, sir Isaac Newton, Voltaire, Benjamin Franklin, Jean-Jacques Rousseau, Ralph Waldo Emerson, Henry David Thoreau, Lev Tolstoi, George Bernard Shaw, Rabindranath Tagore, Mahatma Gandhi, Albert Schweitzer ja Albert Einstein, Bob Dylan, Louisa May, Richard Wagner, Ovidius, Buddha, Charles Darwin, Seneka, Püha Frantsiskus, Saint-Germain ja paljud teised...

27. Kuid mida teha, kui meeldib liha maitse?

Iidne jooga soovitab juurdunud halbade harjumuste muutmiseks mitte “kiskuda nad koos juurega välja”, vaid kasvatada üles ja kultiveerida uus harjumus, näidates selle juures üles hoolt, armastust ja tähelepanu. Varsti kasvab uus harjumus tugevaks, suurepäraseks ja tõrjub välja vana umbrohu (harjumuse süüa liha), mis närtsib ja kaob ära. Ostke kaks-kolm taimetoidu kokaraamatut ja pange nad nähtavale kohale (see on ostjale suur raha kokkuhoid - suurepärane, toitev taimetoidudieet vähendab kulutusi söögi ostmisel). Õppige ära üks-kaks kergesti valmistuvat taimetoidurooga ja asendage aeg-ajalt nendega lihaga lõunasöök.

Kerge õppida!

Jätke meelde, et õppida taimetoidu valmistamist on palju lihtsam, kui võite seda ette kujutada. Paljud algajad hakkavad valmistama seda esimest korda elus. Vaieldamatuks taimetoidu eeliseks on see, et peale mõne põhiprintsiibi omandamist, mida võib leida kokaraamatust, võite kerge vaevaga valmistada kõige mitmesugusemaid roogasid arvutust hulgast teraviljadest, ubadest, juurviljadest ja pähklitest.

Üleminek on meeldiv ja rõõmustav!

Taimetoidule ülemineku eest saab suurem osa inimestest tasu algusest peale energeetilise taseme suurenemisega, seedesüsteemi puhastumisega, teadvuse selginemisega, keha kergenemisega, nii et selline üleminekuprotsess tekitab üsnagi meeldivaid tundeid. Saabub täielik tervis, mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Te tunnete rõõmu sellest, et teostate oma elus humanismi ja õnne ideaale. Te tunnete endas selle planeedi kõikide olendite armastust. Need, kes peavad kinni taimetoidust, tekitavad minimaalset kahju meie planeedi elusolenditele, aidates meil aina enam ja enam tunnetada elu ühtsust.

Isegi kõige arenenumates riikides on liha söömise harjumus laialt levinud mitte rohkem kui 100 aastat.

Liha söömise harjumuse leviku põhjuseks sai külmvagunite leiutamine ja samuti tarbijamentaliteet, mis hakkas valitsema kahekümnenda sajandi ühiskonnas. Kuid isegi kahekümnendal sajandil ei kohanenud inimese organism liha seedimiseks. Kuulus rootsi teadlane Carl von Linné on väitnud: “Inimese ja loomade keha välise ja sisemise ehituse võrdlev analüüs tõestab, et inimese loomulikuks toiduks on puuviljad ja mahlakad juurviljad”.

28. Hind, mida tuleb maksta liha tarbimise eest on saastatud keskkond.

Reovee äravool ja lihakombinaatide ning nuumafarmide jäätmete heitmine jõgedesse ja veekogudesse on üks nende põhiliseks saastumise põhjuseks. Mitte kellelegi ei ole saladuseks, et puhta joogivee allikad meie planeedil mitte ainult saastuvad, vaid ka tasapisi ammenduvad, ja eriti pillavalt raiskab vett just lihatööstus. Georg Borgström kinnitab, et loomafarmide reoveed saastavad keskkonda kümme korda rohkem kui linna kanalisatsioon ja kolm korda rohkem kui tööstusettevõtete äravoolud. (Georg Borgström tsiteritud raamatust Frances Moore Lappe, Diet for a Small Planet, p. 32). Paul ja Anne Ehrlich kirjutavad oma raamatus “Rahvastik, ressursid ja keskkond”, et ühe kilo nisu kasvatamiseks on tarvis vaid 60 liitrit vett, samas ühe kilo liha tootmiseks kulutatakse 1250 kuni 3000 liitrit vett. (Paul and Anne Ehrlich, Population, Resources, Environment, W.H. Freeman and Company, 1970, p. 64).

29. Esimesed kristlased ja juudid olid samuti taimetoitlased.

Piiblis on selgelt öeldud: “Ja Jumal ütles: “Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks”. (Esimene Moosese raamat 1:29). Apostel Paulus kirjutas Kirjas Roomlastele: "Ära riku roa pärast Jumala teost! Kõik on küll puhas, aga paha on see sellele inimesele, kes sööb pahandusega. Hea on liha mitte süüa ja veini mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks”. (Roomlastele 14:20.21). Hiljuti avastasid ajaloolased ja arheoloogid rea varem tundmatuid Uue Testamendi tekste, kus on toodud Jeesuse elu ja õpetuse kirjeldus. “Ja tapetud loomade liha inimese kehas muutub tema enese hauaks. Tõesti, ma ütlen teile, see, kes tapab, tapab iseennast ja see, kes sööb tapetud loomade liha, see sööb surma keha”. (Fragment Rahu Evangeeliumist). Kõikide põhiliste religioonide pühakirjad keelavad inimesel ilma vajaduseta tappa teisi elusolendeid. Vanas Testamendis räägitakse: “Sa ei tohi tappa!” (Teine Moosese raamat 20.13). Laialdaselt on levinud eksiarvamus, et see käsk seab keelu ainult inimese tapmisele. Kuid originaalis on vanajuudi keeles sõnad lo tirtzah, mille täpne tõlge on “ära tapa”. Doktor Ruben Alkalai osutab “Täielikus vanajuudi-inglise sõnaraamatus”, et sõna tirtzah, eriti klassikalises vanajuudi keeles käib igat liiki tapmise kohta, mitte ainult inimese tapmise kohta. Kuigi Vanas Testamendis on rida liha tarvitamist reglamenteerivaid ettekirjutusi, ei jää ikkagi kahtlust, et ideaalis peab inimene toituma ainult taimsest toidust. Igal pool Vanas Testamendis, kus räägitakse liha tarbimisest, on juttu arvukatest keeldudest ja piirangutest. Paljud Vana Testamendi ajaloo episoodid tunnistavad seda, et luba süüa liha, on vaid järeleandmine inimese põikpäisele soovile. Nii räägitakse Neljanda Moosese Raamatu 11. peatükis sellest, kuidas neile Jumala poolt saadetud mannaga rahulolematud juudid hakkasid nurisema, nõudes söögiks liha. Raevunud Jumal saatis neile vutte, kuid järgmisel hommikul jäid kõik, kes olid vutte söönud, katku. “Liha oli neil alles hammaste vahel, see ei olnud veel ära söödud, kui Jehoova viha süttis põlema rahva vastu ja Jehoova lõi rahvast väga suure nuhtlusega“. (Neljas Moosese Raamat, 11.33). Hilisemates Vana Testamendi raamatutes mõistavad suured prohvetid samuti lihasöömise hukka. Prohvet Jesaja Raamatus Jumal räägib: “Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast! Värsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle! (...) Kui te käsi laotate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte - teie käed on täis verd!”. (Jesaja 1.11, 1.15). Vähetuntud apokrüüfilise Johannese Jeesus Kristuse Rahu Evangeeliumi tekstis, mille originaal on Vatikani raamatukogus, räägib Jeesus: “Sööge kõike seda, mis on Jumala laual: puude vilju, teravilja, kasulikke taimi, loomade piima ja mesilaste mett. Kõik muu toit on Saatana kätetöö, mis viib patuni, haiguseni ja surmani. Siis, kui rikkalik toit, mida teie leiate Jumala lauast, annab teie kehale jõudu ja noorust, ja haigus teid ei puutu”. Kõikide maailma religioonide pühakirjades ei ole inimesele lubatud oma meelte rahuldamise eesmärgil tappa teisi elusolendeid. Judaism ja kristlus ütleb: ”Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega! Tõepoolest, teie eneste verd ma nõuan taga: ma nõuan seda kõigilt loomadelt”. (Esimene Moosese Raamat 9.4,5). Enamus kristlasi on veendunud, et Jeesus Kristus sõi liha, millest räägitakse Uue Testamendi mõnes kohas. Paljude jaoks on see tõsiseks argumendiks taimetoitluse vastu. Kuid originaalsete kreekakeelsete käsikirjade uurimine näitab, et paljud sõnad (trophe, brome jt.), mida tavaliselt tõlgitakse kui “liha”, tähistavad tegelikult toitu või sööki sõna kõige laiemas tähenduses. Luuka Evangeeliumis (8.55) loeme me näiteks, et Jeesus äratas naise surnuist üles ja “käskis anda talle liha”. Kuid kreeka sõna phago, mida tõlgiti siin kui “liha”, tegelikult tähendab “süüa”. See on Uue Testamendi ingliskeelne tõlge. Venekeelses tõlkes kõlab antud koht samuti: „...käskis anda talle süüa”. Kreeka keeles “liha” on kreas (ihu), ja üheski Uue Testamendi kohas seda sõna ei kasutata seoses Jeesus Kristusega. Mitte kusagil Uues Testamendis ei öelda otseselt, et Jeesus sõi liha. See kooskõlastub tuntud Jesaja ennustusega Jeesus Kristuse ilmumisest: “Ennäe, neitsi saab käima peale ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel! Ta sööb võid ja mett, kuni ta mõistab põlata halba ja valida head”. (Jesaja 7.14). Näiteks kohe Prohvet Taanieli Raamatu alguses (1.3-18) on kirjeldatud lugu, mis illustreerib taimetoidudieedi eeliseid. Neli juudi noort meest olid vangistuses Paabeli kuninga juures ja elasid tema lossis. Kuningas määras neile “igapäevase osa kuninglikust roast ja veinist” (ilmselt olid seal ka lihatoidud), kuid Taaniel ja teised vangid ei tahtnud ennast selle toiduga roojastada ja sõid vaid juurvilju ja jõid vett. “Aga kammerteenrite ülem ütles Taanielile: “Ma kardan, et mu isand kuningas, kes on määranud teie roa ja joogi, näeb siis teie palged olevat viletsama välimusega kui teistel teieealistel noortel meestel, ja nõnda te viite mu pea hädaohtu kuninga ees!”. Siis ütles Taaniel ülevaatajale, kelle kammerteenrite ülem oli määranud Taanielile, Hananjale, Miisaelile ja Asarjale: “Tee ometi oma sulastega kümme päeva katset ja meile antagu taimetoitu süüa ja vett juua. Siis vaadatagu sinu juuresolekul meie välimust ja nende noorte meeste välimust, kes söövad kuninglikku rooga, ja talita siis oma sulastega, nagu sa heaks arvad!”. Ja ta kuulas neid selles asjas ning katsetas nendega kümme päeva. Ja kümne päeva pärast näis nende välimus ilusam ja ihu lihavam kui ühelgi neist noortest meestest, kes sõid kuninglikku rooga (...) Ja Jumal andis neile neljale noorele mehele tarkust ja taipu igasuguses kirjas ja teaduses, ja Taaniel sai aru igasuguseist nägemusist ja unenägudest”. Ja kolme aasta möödudes, kui nad taas astusid kuninga ette “kõigis tarkuse ja teaduse asjus, milledes kuningas neid küsitles, leidis ta nad olevat kümme korda üle kõigist ennustajaist ja nõidadest, kes olid kogu ta kuningriigis”.

30. Islami pühakiri Koraan keelab süüa “surnud loomi, verd ja liha”.

Muhammedi vennapoeg ja esimene kaliif soovitas edasijõudnud õpilastele: “Ärge tehke oma magusid loomade haudadeks”. Islam õpetab: “Ei ole ei loomi maa peal, ega ka sulelisi elukaid, lendavaid kahel tiival, kuid kõik nad on inimesed, nagu sina”. Raamatus “Nii rääkis Muhammed” (doktor M. Hafiz Sid'i hadithide tõlge) küsivad prohvet Muhammedi õpilased temalt: “Kas on tõsi, et meile tasutakse selle eest, et me teeme head neljajalgsetele ja anname neile juua?” Muhammed vastab: “Saab tasutud see, kes toob head mistahes loomale”. Liha tarbimine on Koraanis küll lubatud, kuid on samuti nagu Vanas Testamendis kitsendatud hulgaliste reeglite ja keeldudega, milledest üks lausub: “Keelatud on teile raipeliha ja veri ja sealiha ja see, mis on veristatud hüüdega mis tahes muu nime poole, peale Allahi oma”. (Koraan, sura 5.4). Rangelt öeldes, see kitsendus, mis on sarnane vanatestamentlikuga (Kolmas Moosese Raamat, 17.14), seab keelu ükskõik millise liha tarbimisele, seepärast, et täielikult puhastada tapetud loomade liha verest on praktiliselt võimatu.

31. Budism.

”Kes iseenesele õnne otsides kasutab õnne himustavate olendite vastu vägivalda, see ei leia hiljem õnne”. (Dhammapada 131). Buddha on tuntud oma jutlustamisega, mis on suunatud loomade tapmise vastu. Tema kuulutas välja ahimsa (elusale kahju mitte tekitamine) ja taimetoitluse vaimse enesetäiendamise vältimatuteks tingimusteks. On tuntud kaks tema aforismi: “Ära tapa härga, kes künnab sinu põlde” ja “ära anna järele kõhuorjusele, mis on seotud loomade tapmisega”. Lankavatara Suutras, nähes ette võimalikke kõrvalekaldumisi tema õpetusest, ütleb Buddha: “Leidub lollpäid, kes tulevikus hakkavad väitma, justkui mina lubasin süüa lihatoitu ja sõin liha ise, kuid tea, et (...) mina kellelegi ei lubanud süüa liha, ei luba praegu ja kunagi ei luba tulevikus, mitte kusagil, mitte mingitel tingimustel ja mitte mingil kujul; see on viimast korda ja lõplikult keelatud kõigile ja igaühele”. Üks teine Dhammapada aforism hoiatab liha tarbimise kurbade tagajärgede eest: “See, kes lootuses leida õnne, piinab või tapab teisi elusolendeid, kes samuti püüdlevad õnne poole, paneb endale kinni tee õnneni järgmises elus”.

32. India veedalikud pühakirjad, mis kuuluvad budismieelsesse perioodi, väidavad samuti, et ahimsa printsiip on taimetoitluse eetiliseks aluspõhjaks. “Liha on võimatu saada, tekitamata kahju elusolenditele“ on öeldud Manu-samhitas, iidses India seaduste kogumikus, “seega las igaüks hoidub liha söömisest”. Manu-samhita teises osas on antud soovitus: “Mäletades millise jälgi viisiga saadakse liha, ja seda julmust, millega peetakse vangistuses ja tapetakse elusolendeid, inimene peab viimast korda ja lõplikult keelduma liha söömisest”. Maailma suurimas eepilises poeemis Mahabharata on hulgaliselt loomade tapmist keelavaid ettekirjutusi. Siin on mõned nendest: “See, kes kasvatab oma liha, süües teiste olendite ihu, määrab ennast kannatustele, mis tahes kehas ta ei sünniks”; “Ei ole maailmas julmemat ja isekamat inimest, kui see, kes suurendab oma ihu, süües süütute loomade ihu”; “See, kes tahab kaua elada, säilitades ilu, tugeva mälu ja hea tervise, ja samuti omada füüsilist, moraalset ja vaimset jõudu, peab hoiduma loomsest toidust”. Kõikidele elusolenditele on antud hing. Bhagavad Gitas on öeldud, et hing on iga elusolendi kehas teadvuse ja elustava jõu allikas. Vastavalt Veedadele, elusolend, kes on madalamal arenguastmel kui inimene, tõuseb tasapisi evolutsiooni redelit mööda üles, seni kuni lõppude lõpuks saab inimkeha. Ainult see hing, kes sai inimese keha, võib pöörata oma teadvuse Jumala poole ja surma hetkel kanduda üle vaimsesse maailma. Et seda saavutada, inimene peab alluma kõikidele seadustele, olgu need riigi seadused või universumi seadused. Teisiti öeldes, looma tapmine aeglustab tema evolutsiooni madalamatest liikidest kõrgemateni, ja tapja hakkab vältimatult kannatama selle patuse teo tagajärjel. Range taimetoitlus on alati olnud kõigepealt veedaliku elu ja seejärel india tsivilisatsiooni elu aluseks. Ainult vallutajate-välismaalaste, moslemite ja inglaste kahjuliku mõju tõttu hakkasid mõned hinduistid uuel ajal endale lubama süüa liha. Kuid tõsiusklikud hindud ei luba seda endale kunagi. Sellise suhtumise aluspõhjaks on äärmisel juhul kolm fundamentaalset ideed:

1) Ahimsa (kõigile elusolevale kahju mittetekitamine) - iga tsiviliseeritud inimese peamine seadus. Sellest seadusest üleastumine on dharma (religioosse kohuse, korra) raskeim rikkumine ja viib kaoseni inimese elus ja kogu Maa peal. Mahabharatas (18.116.37-41) on öeldud: “Ahimsa - kõrgeim dharma. Ahimsa - parim askees. Ahimsa - suurim kingitus. Ahimsa - parim enesekontrolli meetod. Ahimsa - kõrgeim ohverdus. Ahimsa - kõrgeim jõud. Ahimsa - parim sõber. Ahimsa - kõrgeim tõde. Ahimsa - kõrgeim õpetus”.

2) Tapmine ja vägivald põhjustavad karmaliste tagajärgede ahela: kõigepealt mina tapan looma, aga siis tapetakse mind. Igal juhul tuleb inimesel kannatada selles või järgnevates eludes just niipalju, kui palju halba ja kannatusi ta on toonud teistele elusolenditele.

3) See, mida inimene sööb, mõjub otseselt tema teadvuse seisundile. Kui inimene sööb jälke tapmise produkte, siis ta täitub pilgeni tigeduse, hirmu ja rahutusega - see tähendab nende tunnetega, mis valitsesid looma üle tapmise hetkel. Loomulikult, kui inimesel on selline rüvetatud teadvus, ei saa olla mingit juttu vaimsest enesetäiustamisest - inimese elu eesmärgist. Teisest küljest, juurviljad, puuviljad, teraviljad, piim, pähklid ja teised taimsed toiduained on antud inimesele söögiks. Kuigi võib tunduda, et nende tarvitamine on samuti seotud vägivallaga, kaotab vasturääkivuse see, et enne sööki on vaja pakkuda kogu toitu Jumalale ja seeläbi muutub vaimseks isegi lihtne söömise protsess.

33. Karma!

Sanskritikeelne sõna karma tähendab “tegevus” või veel kitsamas täheduses, mistahes materiaalset tegevust, mis toob endaga kaasa tagajärjed, mis seovad inimest materiaalse maailma külge. Kuigi karma mõistet seotakse tavaliselt idamaade filosoofiaga, hakkavad paljud inimesed läänemaailmas mõistma, et karma seadus on sama fundamentaalne ja kõigutamatu loodusseadus nagu ajafaktor või gravitatsioon. Iga meie tegu toob endaga kaasa kindlad tagajärjed. Vastavalt karma seadusele, kui me tekitame valu ja kannatusi teistele elusolenditele, hakkame samuti kannatama - see kehtib samal määral nii üksikisikule kui ka ühiskonnale tervikuna. Me lõikame neid vilju, mida oleme külvanud, tasudes tehtud tegude eest nii selles elus kui ka järgnevates eludes, sellepärast, et loodusel on oma kohus. Karma seadusest üle astuda ei saa mitte keegi, peale nende, kes saavad aru, kuidas see toimib. Selleks, et mõista, millisel viisil karma viib sõdadeni, vaatame näidet, mida tuuakse Veedades. Mõnikord tekib bambusesalus bambusetüvede üksteise vastu hõõrdumise tagajärjel tulekahju. Kuid tulekahju tõeliseks põhjuseks ei ole mitte puud, vaid tuul, mis neid kõigutab. Puud on kõigest vahendajad.

Minimaalse kannatuse tekitamine!

Need, kes söövad liha, süüdistavad tihtipeale taimetoitlasi selles, et nemad kasutavad samuti vägivalda, tappes taimi. See süüdistus on üks levinumaid argumente taimetoitluse vastu. Vastuseks tuleb märkida, et sellised taimsed toiduained nagu küpsed puuviljad, paljud juurviljad, pähklid, teravili ja piim on inimese poolt saadud ilma igasuguse tapmiseta. Mõistagi me ei eita, et taimetoitlastel tuleb tappa taimi, ja et see tapmine on samuti vägivald. Kahjuks me ei saa siiski toime tulla üldse ilma söögita. Veedades on öeldud: jivo jivasya jivanam - ellujäämise võitluses üks elusolend on teise söögiks. Seega probleem pole selles, et täielikult vältida vägivalda, - see on praktiliselt võimatu, - vaid selles, et varustada ennast vajaliku toiduga, tekitades teistele elusolenditele minimaalseid kannatusi.

34. Iseloomu muutumine.

Kõige tähtsamaks muutuseks tänapäevastes vaadetes taimetoitlusele arvatakse olevat madalate energiate, agressiooni ja hirmu märkimisväärne vähenemine. See on siis, kui te mõtlete oma minevikust ja äkki lähete leppima oma verivaenlasega, kaob soov lüüa jalaga naabri kassi ja naisele tahaks öelda midagi meeldivat. Teine muutus, mis on esimesega otseselt seotud, on see, et tugevneb tajumine, toimub ümberorienteerumine välismaailma suhtes, kaastunne muutub sama loomulikuks vajaduseks nagu hingamine. Välismaailm vastab teile samaga. Headus hakkab tõmbuma teie poole, loomad tunnevad teie suhtes usaldust ja vaatavad teid kui head arsti Aibolitti. Te teate täpselt, et mitte ükski koer ei hammusta teid, ja hiljutised vaenlased - kassid (kõikidest teistest kõige paremini teie suhtumist tunnetavad loomad) hakkavad aktiivselt teie poolehoidu nõudma ja leiavad teie poolt sama.

35. Legaliseeritud vägivald.

Lihatööstuses rakendatakse suurt hulka praktikaid, mida ei saa nimetada teisiti kui loomade mõnitamiseks. Kuigi sellest teavad vähesed, ei varja suurte farmide ja talumajapidamiste peremehed seda. Veelgi enam, spetsiaalsetes ajakirjades võib leida väiteid antud süsteemi kaitseks, sest see justkui vähendab liha hinda. Igal aastal kasvatatakse farmides, mis kuuluvad hiiglaslikele korporatsioonidele, jubedates tingimustes miljardeid loomi ja linde. On välja töötatud tööstuslik loomade kasvatamise süsteem, mille puhul nendesse suhtutakse pigem kui kruvikestesse vabrikus, mitte kui elusolenditesse. Loomi hoitakse puurides või sulgudes, kus nad praktiliselt ei saa liikuda. Tihti ei ole nendes ruumides aknaid, ja loomad peavad pidevalt sisse hingama haisu, mis tuleb tuhandete teiste loomade väljaheidetest, see rikub nende nina kõrvalurked ja viib hingamisorganite haigusteni. Selleks, et loomad ei oleks haiged ja ei sureks enneaegselt, lisatakse nende sööda sisse antibiootikume, kuid vaatamata nendele surevad paljud loomad haigustesse. Et loomad kasvaksid suureks, söödetakse neile sisse hormoone ja rakendatakse ebaloomulikke valgustus- ja toitumisrežiime. Ülekaal tekitab loomadele liigesevalu, mida raskendab asjaolu, et nad on sunnitud kogu oma elu veetma tsementpõrandatel või metallvarbadel. Loomade ja lindude transportimine tapamajja on neile veel üheks väljakannatamatute piinade allikaks. Transportimine võib kesta mitu päeva, ja kogu selle aja jooksul ei toideta ega joodeta loomi kordagi. Loomad topitakse täiskiilutud autodesse ja vagunitesse ja nad on sunnitud sõitma üksteise väljaheidetes. Peale selle ei ole nad kuidagi kaitstud ilmastikuolude eest ja on tihti sunnitud kannatama tugeva külma või kuumuse tõttu. Tapamajades loomad kuulevad, kuidas enne neid tapetakse teisi, nad tunnevad värske vere lõhna ja mõnikord võivad näha seda, kuidas tapetakse. Nad püüavad kõigest jõust sealt välja pääseda.

Millega saavutatakse piima tootmine?

Praegusel ajal annavad kõige produktiivsemad lehmad 6 000 kuni 7 000 liitrit piima aastas. Kuid millise hinnaga saavutatakse nii kõrged näitajad? Lehm võib anda piima ainult peale poegimist. Vastsündinud vasikas võetakse koheselt emalt ära ja ei anta talle isegi piima juua. Selle jaoks, et lehm annaks pidevalt piima, teda seemendatakse tavaliselt kunstlikult 2-3 kuud peale poegimist. Piimaperiood kestab ligi 10 kuud, nii et lehm kannab 6-8 kuu jooksul üheaegselt järgmist vasikat ja annab piima. Selektsioon ja ristamine on viinud selleni, et tegelikkuses piimalehmad toodavad 10 korda rohkem piima kui seda on vaja vasika toitmiseks, antud asjaolu põhjustab paljusid haigusi. Üks kõige sagedamisi haigusi on mastiit (udarapõletik), mis viib söögiisu kadumiseni, organismi veekaotuseni, raske kõhulahtisuseni ja võib põhjustada looma surma. Mastiidi põhjuseks võib olla mehhaniseeritud lüpsmine ja liiga suur piima sisaldus udaras. Teiseks levinuks haiguseks on lombakus, mille põhjuseks on ebanormaalselt suur udar, mis takistab lehmal loomulikult kõndida ja seista. Väljalüpsi suurendamiseks antakse lehmadele suure tärklise- ja proteiinisisaldusega sööta, mis viib vatsa (mao esimese osa) suurenenud happesuseni, mis omakorda tekitab erinevaid põletikulisi protsesse. Kui lehma tapetakse, uimastatakse ta kõigepealt ja siis lõigatakse kõri läbi. Kuna uimastamine on mittetäielik, tulevad lehmad tihtipeale teadvusele, kui neil hakatakse kõri läbi lõikama.

Kuidas hoitakse ja tapetakse sigu.

Oma loomult on sead väga arukad ja uudishimulikud sotsiaalsed loomad. Nad ei tee kunagi mustaks kohta, kus magavad või lesivad, ja müüt on see, et sead on alati räpased ja armastavad end määrida. Nad armastavad tõepoolest poris lesida, kuid vaid selleks, et kannatada välja kuumus ja saada lahti parasiitidest. Kuid tööstuslikus lihatootmises hoitakse sigu väga kitsastes tingimustes ja see viib kaklusteni, mille tagajärjel sead hammustavad väga tihti üksteisel sabad otsast. Seepärast hakati farmides väikestel põrsastel ilma tuimestuseta ära raiuma sabasid ja välja kiskuma esihambaid. Rasedad emised asetatakse sulgudesse, mis on vaid natukene nende kehast suuremad. Peale põrsaste sündi pannakse emis spetsiaalsesse toitmissulgu, kus ta tihti ei saa seista või end keerata. Põrssad võetakse emalt ära 2-4 nädalat peale sünnitust (tavaliselt nad toituvad piimast 12-14 nädalat) ja nädala aja pärast emis viljastatakse uuesti. Keskmiselt elavad sead 10-15 aastat, kuid emiseid tapetakse 3-4 aasta järel, kusjuures kaks kolmandikku nende elust möödub raseduses. Mugavamaks viljastamiseks seotakse emised tavaliselt raske keti külge. Kõigepealt püüavad sead kõigest jõust kaelarihmast vabaneda, seepärast on nende seas levinud lombakus, luumurrud ja -põrutused. Samuti on emiste stereotüüpseks käitumiseks see, et nad närivad ja hammustavad metallvõresid, milledega tihti piiratakse nende sulgusid. Peale seda, kui siga on poeginud, tekib tal väga tugev instinkt ehitada lehtedest ja rohust pesa. Kuna sea kongis pole midagi peale tsementpõranda, viib see emise väga tugevasse segadusse. Sigu tapetakse tavaliselt 4-7 kuu vanuselt. Enamikul juhtudel lüüakse nad elektrilöögiga uimaseks ja seejärel lõigatakse kõri läbi. Kuid tegelikkuses ei sure suur hulk sigu mitte elektrilöögist, kuna elektroodid pähe paigutatakse lohakalt, ja seepärast tulevad paljud sead tapmise ajal teadvusele.

Kanad.

Kanu kasvatatakse hiiglaslikes linnufarmides, kus võib üheaegselt olla kuni 100 000 lindu. Siinjuures peetakse normiks, kui ühe ruutmeetri kohta on 34 kilo elusat linnumassi. Tegelikkuses see tähendab, et iga kana on surutud ruumi, mis on A4 lehe suurune (0,05 ruutmeetrit). Selline üleasustatus viib stressini ja kanad kaklevad tihti omavahel. Et seda vältida, lõigatakse lindudel ilma tuimestuseta ära osa nokast ja vahel mõned küüned. Mõnikord kanad surevad, kui neile seda tehakse, kuna väga õrnu noka kudesid lõigatakse kuuma noaga. Linnufarmides ei vahetata lindude aset selle aja jooksul, kui seal on üks partii kasvavaid tibusid (ligi kaks kuud). Peale selle aja möödumist ligi 80% aseme kaalust (tavaliselt see on saepuru, paberiribad või õled) on linnusõnnik. Loomulikult satub see suurtes kogustes lindude sööki koos sulgede ja surnud lindude kehadega. Toitmine, temperatuuri kontroll ja valgustus on täielikult automatiseeritud. Kusjuures enamuse ajast veedavad kanad poolpimedas - seda tehakse selleks, et nad vähem kakleksid. Kuid mõnikord need süsteemid ei toimi. Näiteks 1993. aastal suri Ameerika farmides ülekuumenemise tõttu 300 000 broileritibu. Ristamine ja toit, millesse ohtralt lisatakse kiiret kasvu stimuleerivaid aineid, viivad selleni, et broilerid ei suuda kanda omaenda kaalu. Kakskümmend aastat tagasi kulus broileritibu täiskaalu saavutamiseks ligikaudu 84 päeva. Praegu kestab see protsess vaid 42 päeva. Briti Põllumajanduse ja Toitumise Uurimise Nõukogu (Agriculture & Food Research Council) poolt läbi viidud uuring näitas, et kuni 80% broilereid kannatab luumurdude ja teiste skeleti defektide tõttu. Seepärast surebki linnufarmides nii palju linde, kuna nad ei ulata söödakünadeni või jooturiteni. Ebaloomulikult kiire kasv ja vaba ruumi puudumine sunnib linde pidevalt lebama märjal, räpasel ja linnusõnnikuga kaetud alusel. See põhjustab villide, haavandite ja teiste haiguste teket kehal ja jalgadel. Seda võib sageli märgata ka tibudel, keda müüakse poes. Ebatervislikud tingimused soodustavad samuti laialdast ja kiiret bakterite levimist. Kui linnud saadetakse tapamajja, haaratakse neid jõhkralt ja veetakse jalgadest. Sealjuures mitte keegi loomulikult ei loe murtud tiibu ja jalgu. Tapamajas viib automatiseeritud liin pea alaspidi rippuvad kanad kõigepealt galvaanivanni, kus neid lüüakse elektrivooluga ja nad kaotavad teadvuse (see võimaldab kergemini neid kitkuda), ja seejärel mehhaniseeritud lõikuri juurde, mis raiub neil pead otsast. Umbes 1,5 minutit pärast seda, kui lindude veri on lastud, suunatakse nad edasi keeva vee vanni, mis jällegi kergendab nende kitkumist. Kuid väga sageli linde riputatakse valesti ja seepärast neid ei uimasta elektrilöök või lõikur ei raiu neil pead otsast ning küllalt suur hulk linde keeb elusalt.

36. Korduv tsükkel.

Ookeanitaguseid loomi toidetakse põrguliku seguga tapaloomade roiskunud sisikonnast, kanasulgedest, koos nahaga läbijahvatatud hulkuvatest koertest ja kassidest, rottidest ja teistest loomadest, kärbeste vastsetest ja ussinugilistest, muust roojast ja toksiinidest. Kõik see on heldelt maitsestatud desinfektsioonimürkidega. Just sedamoodi, vaheltkasu ja iga kopika säästmise nimel, toidetakse loomi USA-s ja Inglismaal. Kedagi ei huvita see, mida täpselt söövad need loomad, kelle liha ameeriklased ja inglased müüvad teistesse riikidesse. Üksnes briti veiseliha söövad pidevalt enam kui miljard inimest, nende seas ka Valgevene, Ukraina ja Venemaa elanikud. Kellelegi ei lubatagi selle vastu huvi tunda, kuna on olemas piisavalt võimas USA ja Inglismaa tootjate-ekspertide klann, kes lõikab korduvtsükli vahelt tohutut kasumit. Ametlikel andmetel kasutati USA-s kaheksakümnendatel aastatel toodetavast 350 000 tonnist liha-ja kondijahust, verisest ja sulgedega toidust 34 protsenti koerte ja kasside toidu valmistamiseks, 34 protsenti lindude söödaks, 20% sigade söödaks ja 10% veiste söötadeks ja piimatööstuses. Sel moel satub 64 protsenti toksilisi korduvtsükli aineid inimese lauale. Probleem ei ole ainult ja niivõrd selles, millega me toidame oma koduloomi, probleem on liha ja piima kvaliteedis, mida me ise sööme. Ann Martin, Kanada loomakaitse aktivist, tõestab artiklis “Tõde kassidest ja koertest” argumenteeritult, et kodukasside ja koerte toit, mida toodetakse USA-s koosneb ise kassidest ja koertest ja sisaldab nii autode alla jäänud loomi (nende laipu korjatakse ja antakse üle lihakombinaatidele) kui ka juba loomulikku surma surnuid loomi või siis peremeeste poolt magamapanekuks toodavaid loomi. Kuigi miljardeid dollareid keerutav korduvtsükli lihatööstus lubab kuivsööda pakenditel “täiuslikku ja tasakaalustatud dieeti”, sisaldab koerte kuivtoidu aluseks olev “taimne valk”, üksnes rämpsu: nisu ja soja töötlemise jääkaineid, riisikesti, maapähkli koori (mis on määratletud kui “tselluloos” koduloomade toidu etikettidel). Need produktid on mitte ainult tühjad kasulike ainete sisalduse poolest, vaid on veel ka kahjulikud, kuna sisaldavad alati haigustesse surnud loomade liha, nakatatud materjali tapamajadest, fekaalmasse, magamapanemiseks viidud kasside ja koerte liha, teedel allaaetud loomi ja linnusulgi. Koerte ja kasside toidus sisalduvad samuti lihatööstuse jääkained, mida peetakse “inimestele kasutuskõlbmatuks” ja mis on teistkordsed vorstide, singi ja teiste toiduainete tootmisel - roiskunud liha, mädanema hakanud nahad, hukkaläinud rasv ja muu raibe. Ann Martin teatab, et ainuüksi väike tehas Quebec'is töötleb ümber 10 tonni kasse ja koeri nädalas. Ta külastas Quebec'is põllumajandusministeeriumi, kus talle öeldi, et sellel ja teistel taolistel ettevõtetel “koerte ja kasside laipadelt karvu ei eemaldata” ja et “surnud loomad keevad koos sisikondadega, luudega ja rasvaga 20 minuti jooksul temperatuuril 115 kraadi”. Kasside ja koerte kasutamine kasside ja koerte toiduks on USA-s ja Kanadas lubatud, kuid seda ei reklaamita. Lubatud on ka taolise toodangu eksport kõikidesse maailma riikidesse, sealhulgas ka Venemaale ja SRÜ riikidesse. Koduloomade toidu reklaam televisioonis (viimastel aastatel ka vene televisioonis) annab edasi ideed sellest, et lemmikloomade tervise säilitamiseks tuleb neid toita nende firmade loomatoiduga, kes valmistavad toodet “teadusliku valemi” põhjal. Ann Martini arvates on aga kogu see reklaam algusest lõpuni petukaup: selline dieet toob endaga kaasa vähihaigusi, nahaprobleeme, allergiat, hüpertooniat, neeru- ja maksapuudulikkuse, südamehaigusi ja hammaste haigusi. Martin teeb ettepaneku lisada veel üks punkt kuivsööda etikettide hulgalistele reklaamkirjadele ja joonistele: kolju ja luud. Ameeriklane doktor Wendell O. Belfield, raamatute “Kassi kõige tervislikum raamat” ja “Kuidas omada tervet koera” autor kirjutab: “Enim levinud küsimus minu praktikas on - Millist kommertstoitu te soovitate? - Minu standartvastus on - Mitte mingisugust”. Teadlane jälgib palju aastaid vältimatuid muutusi kuivsööda pakkidest söövates loomades. Kõhulahtisus, kasvav kõhupuhitus, tuhm karvakate, sagedane iiveldus, pealetükkiv sügamine - need on üldsümptomid, mis on seotud kommertssööda tarvitusega, väidab Belfild. Ta kirjutab: “Seitsme aasta jooksul olin ma California lihatööstuse veterinaarinspektor. Ma trügisin läbi vere, vedeliku, mäda ja rooja, hingasin sisse lehkavat haisu surmajälgi täis põrandalt ja kuulasin tapetavate loomade surmakarjeid. Enne Teist maailmasõda enamus tapamaju olid ühendatud, loomi tapeti ja töödeldi ühes kohas. Oli ruum liha tükeldamiseks, liha töötlemiseks vorstiks ja ümbertöötlemise koht. Peale sõda muutus lihatööstus spetsialiseeritumaks. Funktsioonid eraldusid, jäätmete ümbertöötlemine muutus eraldiseisvaks asutuseks föderaalsete lihainspektorite jurisdiktsiooni piires ja kadus ühiskondliku silma eest”. Selleks, et ära hoida kõlbmatud lihajäägid võimalusest olla kasutatud inimeste tarvis, nõudsid USA riiginormid, et liha “oleks denatureeritud” enne tapamajast väljaviimist. Doktor Belfield oma veterinaar- lihainspektoriks olemise ajal denatureeris koos kolleegidega mädanenud jäänuseid karbolhappega ja kreosoodiga. Mõlemad ained on väga toksilised ja ohtlikud. Sellisel viisil töödeldud loomarümp töödeldi peaegu alati ümber liha- ja kondijahuks koduloomade sööda tarvis. Doktor Belfield osutab samuti tähelepanu asjaolule, et magamapandud kassidele ja koertele (kes, tuletame meelde, edasi töödeldakse ümber söödaks) süstitakse peale hukkamist pentobarbitali, et laibad ei roiskuks. Vähe sellest, sööda sisse lisatakse palju kantserogeenseid stabilisaatoreid hoidmaks ära riknemist ja teisi ebameeldivaid efekte, mis on seotud raipe ümbertöötlusega. Enim kasutatavad stabilisaatorid BHA (butylated hydroxyanisole) ja BHT (butylated hydroxytoluene) tekitavad maksa ja neerude haigusi. Luujahu sisaldab tihti propileeni, glükooli, etüleeni ja tina. Massachusettsi tehnoloogilise analüüsi instituut avastas, et, näiteks kass, kes sõi ära 4 kilo kommertssööta, neelas alla rohkem tina kui sisaldub koguses, mida peetakse ohtlikult toksiliseks täiskasvanud inimese jaoks. Doktor Belfield pöörab samuti tähelepanu ka sellele, et inimeste jaoks kõlbmatu liha ja kondijahu, on saanud ligipääsu linnukasvatusse. Solidaarne kolleegiga on ka John Eckhouse, kes kirjutas raamatu “Kuidas kassid ja koerad saavad teistkordse töötluse sööta”: “Igal aastal töödeldakse korduvtsükli firmade poolt miljoneid surnud ameerika kasse ja koeri koos muude jäätmete miljonite tonnidega, lõpp-produkt (rasv ja liha) on tooraineteks tuhandetes erinevates sfäärides, kaasaarvatud kosmeetika ja koduloomade toit”. Kuid on ka neid, kes kalduvad vaatama asjade seisule rahulikult: James Morris, California Davise Veterinaarfarmakoloogia kooli professor on öelnud, et “ükskõik missugused inimese tarbimiseks kõlbmatud ained on väga hästi steriliseeritud”, ja seetõttu ei kandu mitte mingi nakkus kellelegi. Selle peale vastasid ülal tsiteeritud Ameerika teadlased: “Isikud, kes seda kinnitavad, ei tea mitte midagi lihast ja sellega seotud ärist, või siis teavad piisavalt, kuid esindavad asjast huvitatud firmade huvisid”.

37. “Vaikne tööstus“.

Baltimore'i reporter Gar Smith, nimetas korduvtsükli tööstust “vaikseks tööstuseks”, mille olemasolust ühiskond ei tea. Igal aastal saavad USAs 286 ettevõtet vaikselt lahti enam kui 12,5 miljonist tonnist surnud loomade rasvast ja lihajäätmetest. Mürkide abil võetakse sellisel produktil lõhn ära ja müüakse hea hinna eest oma teadmatuses õnnelikule väikekodanlasele. Kui reporter külastas korduvtsükli tehast Baltimore'is, ei olnud tema uudishimul piire. Sel päeval ta nägi, kuidas laipade töötlemiseks pisteti tünnidesse lisaks teiste tuvastamata olendite eraldatud kehaosadele surnud koeri, kasse, pesukarusid, opossum, hirv, rebane, madu ja isegi hiljuti mingi haiguse tõttu surnud elevant lastetsirkusest. Kõik see oli kallatud aromaatse hunnikuna tünni koos karvade, hammaste, rupskite ja fekaalidega. Kogu see laibamass segunes, õõtsus ja paistis päris elusana. Nagu kokku arvutati, annavad Baltimore`i elanikud keskmiselt ettevõttele üle 1 800 surnud looma kuus. 1996. aastal muutis tehas 68 000 tonni mädanenud liha ja köögirasva 36 000 tonniks kommertslihaks, kondijahuks ja kollaseks rasvaks. Kolmkümmend aastat tagasi tuli enamus jäätmeid tehasesse väikestelt turgudelt ja tapamajadest. Tänapäeval, tänu kiirtoidu restoranide levikule, peaaegu pool toorainet on köögirasv ja praetud õli. Nagu tunnistas korduvtsükli ettevõtte juhataja, on Baltimore'i surnud lemmikloomad väike osa tooraine üldmahust, tehas ei armasta reklaamida oma tegevuse seda poolt: “Tehas töötleb neid loomi ümber ühiskondliku teenena, kuid mitte kasumi saamiseks”. Ettevõtte juhataja kurtis samuti, et koduloomadel on vähevõitu valke ja rasvu, kuigi hästi palju karvu.

Korduvtsükli varjatud pool.

Ajaleht San Francisco Chronicle avaldas veebruaris 1990 hirmsa uurimuse sellest, kuidas hulgaliste haiguste ja parasiitide tõttu haigestunud ja surnud koerad ja kassid töödeldakse USA-s ümber lihatoodeteks kariloomade ja lindude tarvis. Uurimise autor, kuigi ta püüdis säilitada anonüümsust, langes tagakiusamise ohvriks, teda hirmutati atentaatidega. Osa faktilisi materjale, mida valmistati ette televisioonisaateks, varastati. Autor oli käinud korduvtsükli tehases. Need on tema muljed. “Tooraine” kujutas endast tuhandeid pesemata ja täisid täis surnud koeri ja kasse, samuti lehmade, lammaste, sigade ja hobuste päid ja muid kasutuskõlbmatuid jäänuseid. Autor märkas ka nende seas skunksi ja rotte. Jubedas kuumuses ja kohutava surnud loomade kuhjadest tuleva haisu sees tundus, nagu elaksid need hunnikud oma elu peale surma: miljonid kärbsed kihasid nende kohal, ja ussid-tõugud sõna otseses mõttes liigutasid keresid. Kaks illegaalset töölist Mehhikost, rätikud haisu eest nägu varjamas, panid “tooraine” sügavasse terasest tünni ja lülitasid sisse hiiglasliku purusti. Purunevate luude ja plätsuva ihu heli, nagu tunnistas autor-pealtnägija, jätab unustamatu mulje. Sisuliselt on kogu protsess sarnane supi valmistamisega ja töö meenutab tegevust köögis. Peamine ülesanne on hoida kindlat proportsiooni-retsepti lemmikloomade korjuste, surnud kariloomade, kanatööstuse jäätmete ja supermarketi riknenud toodete vahel. Produkt lõigatakse väikesteks osadeks, seejärel jahvatatakse need peenemaks. Edasi valmib roog 130 kraadi temperatuuril ühe tunni jooksul. Katkematu tsükkel kestab 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas. Protsessi käigus võetakse pealt ära kerkinud rasv, liha ja luud pressitakse läbi ja kuivatatakse, muutes nad pulbriks. Filtrid hoiavad kinni liigsed karvad ja raskesti purustatavad kondid. Kui protsess on lõppenud, jääb üle vaid kollane rasv, liha ja kondijahu.

Nagu selgitab “Ameerika Veterinaaruuringute Ajakiri”, kasutatakse sellist teiskordset töötlust läbinud liha ja luujahu "valgu ja teiste toitainete allikana lindude ja sigade dieedis ja samuti kariloomade ja lammaste nuumamiseks”. Korduvtsükli rasva kasutatakse samuti loomade nuumamiseks kui energeetilist allikat. Iga päev veavad USA-s sajad ümbertöötlustehased miljonite veoautodega laiali loendamatuid tonne seda "toiduainete asendajat" linnu ja loomafarmidele, piimatootmisfarmidele, kalatootmistehastesse ja söötade tootmiskombinaatidele, kus seda hinnalist produkti segatakse teiste komponentidega, et toita miljardeid loomi, kelle omakorda sööb ära miljard inimest USA-s, Euroopas ja ka Moskvas. Ümbertöötlusettevõtted nimetavad oma toodet erinevalt, kuid nende olemus sellest ei muutu. Kuidas jäätmeid ka ei nimetataks, jäätmeteks nad jäävad. Solgitoodete etikettidel on populaarsed nimetused, mis viitavad mingisugusele loomale: siin ei ole lihtsalt “lihatoit ja liha kõrvalprodukt”, aga on mingi “toit linnust”, salapärased “linnu kõrvalproduktid”, pseudokondiiterlik “kalajahu”, justkui “kalarasv”, kollane rasv, lihtsalt rasv, veiserasv ja tiburasv. Tegelikult kõikidel juhtudel see on roka “lihatoode” ja roka “rasv”. Kuid ilmne on ka ümbertöötlustehaste kasulikkus: nad ei lase Ameerika linnadel täituda mädanevate laipadega ja päästavad ameeriklasi epideemiatest.

Firma saladus.

Surm on põhitegur selles äris, kusjuures nõudlus ületab märkimisväärselt tooraine tarnimise. See keerukas toiduainete toodangu süsteem pidi varem või hiljem evolutsioneeruma tõeliseks õuduseks. Korduvtsükli tehased on paratamatult ette määratud töötlema toksilisi jäätmeid. Surnud loomi (toorainet) saadab terve menüü ebasoovitavaid komponente. Pestitsiidid ja DDT on vaid osa nendest. Kuna koduloomi pannakse tavaliselt tünni koos kirbuvastaste kaelarihmadega, satuvad putukamürgid roka sisse. Sinnasamasse satuvad ka antibiootikud haigustesse surnud kariloomadelt, sinna satuvad ka preparaadid, mille abil pannakse lemmikloomi magama. Mitmel viisil satuvad sellesse keevasse segusse ka rasked metallid. Mädanenud liha supermarketitest, tibud ja kala saabuvad plastikalustes ja kilesse pakituna. Kellelgi pole aega pakkida lahti sadu tuhandeid pakendeid. Samuti ei ava keegi rohelisi plastikaatkotte, milledes tuuakse veterinaaride juurest surnud koduloomi. Need detailid ei huvita USA põllumajandusministeeriumi. Peamine on testida valgu protsendi, fosfori ja kaltsiumi vastavust sellele, mis on esitatud etiketil. Isegi pestitsiidide sisalduse ja mõninga muu oodatava toksiini sisalduse kontrollimist kas ei teostata üldse või viiakse läbi osaliselt, aga täielikku analüüsi ei viida läbi mitte kunagi. Miks? Ei ole kombeks, ei ole juhendeid. Californias kontrollivad kaheksa antud valdkonna inspektorit korduvtsükli tööstust, mis toidab loomi, keda kasvatatakse 30-miljonilise elanikkonnaga osariigis, ja kõigile lisaks ekspordib osariik seda “hinnalist” solki ja selle peal kasvatatud loomade liha teistesse riikidesse. Vähe sellest, hiljuti anti korduvtsükli ettevõtetele üle õigused iseseisvalt reguleerida oma tegevust.

”Ameerika Veterinaaruuringute Ajakiri” viis 1985. aastal läbi isikliku uurimuse tüüpilises korduvtsükli tehases ja avastas ümbertöötlemiseks mõeldud magamapandud koduloomade laipades eutanaasiaks kasutatavat fenobarbitalnaatriumi, ei leitud “faktiliselt mitte mingisugust mürgi lagunemist”, ja peale selle avastati ettevõtte toodangus raskemetalle, pestitsiide ja rida kantserogeene, mis võivad esile kutsuda üldise epideemia. Meie toidumürgituse võimalus muutus reaalsuseks, resümeerib ookeanitagune autor.

38. Tehke lahti, epideemia on kohal.

See, et omataoliste söömine põhjustab kõrgelt arenenud imetajatel surmavaid haigusi, oli teada veel enne korduvtsükli äri loomist USA-s ja Inglismaal. Kuid see asjaolu ei takistanud ärimeestel luua tööstust, mille aluseks on omataoliste söömine. Ammu on tuntud Kuru metslaste haigus, kes tegelevad inimsöömisega või ahvide söömisega; haigel tekivad ruttu hullumeelsuse tunnused, ükshaaval ütlevad üles organismi eluvajalikud süsteemid, haigus lõpeb piinarikka surmaga. Juba ammu on kindlaks määratud seos inim- või ahviliha söömise ja haiguse arenemise vahel. Mitmes Aafrika riigis, kus neegrite hõimud tegelesid inimsöömisega, viis rituaalse kannibalismi keeld selle haiguse täieliku kadumiseni. Nagu tunnistavad arheoloogid ja ajaloolased, surid muinasajal terved linnad ja rahvad välja sellepärast, et sõid omataolisi - inimsöömine toob vältimatult endaga kaasa surmava ravimatu haiguse. Pole juhuslik ka see, et inimsöömise keeld on olemas paljudes maailma religioonides. Ja sellest omataoliste söömise keelust otsustasid üle astuda anglo-ameerika ärimehed, et teenida laipade müügilt miljardeid dollareid.

Kuru haigus.

Nagu arvavad tänapäeva teadlased, on Kuru tõbi sama haigus mis “hullulehmatõbi”, mille epideemia vapustas Inglismaad, ja mis ootuste kohaselt veel ilmutab ennast miljonite haigete inimese näol nii Inglismaal ja USA-s kui ka Euroopas ja Venemaal. Veiste spongiformne entsefalopaatia epideemia ehk “hullulehmatõbi” puhkes Inglismaal 80ndate aastate lõpus ja saavutas maksimumi 1992-93 aastatel. Siin on haiguse statistika: 1986 aasta - 12 juhtumit, 1987 - 461, 1988 - 3072, 1989 - 7627, 1990 - 14371, 1991 - 25644, 1992 - 36924, 1993 - 33574. Epideemia õnnestus maha suruda vaid kogu veiste arvu täieliku hävitamisega, sealhulgas hävitati nendes piirkondades, kus märgiti kasvõi üksikuid haigestumise juhtumeid, ka eliitnoorloomad. Kuid kariloomade hukkumine on vaid õuduse algus. Kõige hullem hakkas toimuma mitu aastat pärast haigust inimestega, kes kunagi ammu olid ostnud haige looma liha. Kui Inglismaal ja Prantsusmaal inimesed hakkasid “hullulehmatõve” tõttu surema, haaras ühiskonda tõsine rahutus. Teadlaste uuringud näitasid, et haigus on ravimatu ja viib letaalse lõpuni, et haiguse peiteaeg inimeste jaoks on 10 ja enam aastat, ja neil aastatel surnud inimesed on vaid erand reeglitest, mis moodustab protsendi osa nakkuse saanuist. Peiteperioodi aja jooksul õgivad ja hävitavad haiguse patogeenid metoodiliselt, rakk raku haaval, aju käsnja, lodeva massi seisundini, viies haige hullumeelsuseni ja surmani. Epidemioloogid, tuginedes objektiivsetele andmetele selle kohta, et nakatatud inglise liha tarvitas perioodiliselt rohkem kui miljard inimest, esitasid prognoosid, et juba 2003. aastaks, haiguse peiteaja lõpuks, hakkab “hullulehmatõppe” haigestuma kuni mitu miljonit inimest aastas. Inglise lehmade seas puhkenud epideemia põhjuse leidsid teadlased juba 80ndatel aastatel: selleks osutusid lehmade poolt tarvitatud korduvtsükli toiduained, ümbertöödeldud lehmade siseorganid. Kuna lehmad on taimetoidulised loomad ja ei söö omasuguseid, siis looduses “hullulehmatõbi” ei leidu. Epideemia põhjuseks oli Inglismaal farmerite tegevus, kes odavuse nimel hakkasid toitma loomi korduvtsükli firmade toodanguga. Haiguse tekitaja, nagu selgus, ei hävine ükskõik millise korduvtsükli töötlemise käigus ja kujutab endast kõige pisemat kõikidest tänapäeval teadusele tuntud nakkuskandjatest. See on, nagu meie arvame, mingisugune ületamatu Jumala või Looduse poolt seatud takistus, mis ei luba kõrgematel imetajatel süüa omasuguseid. Priooni uuringute eest sai 1997. aastal Nobeli Preemia Stanley Pruziner, kes tõestas “hullulehmatõve” nakkusliku iseloomu. See nakkus on molekul, mida nimetati “priooniks”. Mittenakkavate, kasulike prioonide mass on pidevalt lehma organismis. Samuti esineb neid ka inimese organismis- inimese nakkus veiseliha söömisest on tingitud sellest, et inimese ja lehma prioonid on bioloogiliselt lähedased. Omasuguse organismi söömisel võõrad prioonid sisenevad ainevahetusse, hakkavad selles töötama, kuid oma võõra päritolu tõttu ei leia kasulikku kohta, vaid omandavad patogeensed omadused ja tekitavad infektsiooni, süües seega aju. Hämmastav on see, et need omalaadse kehast saadud prioonid hakkavad isegi kõige tühisemas koguses normaalsetele prioonidele üle andma oma kahjutoovat loomust, muutes terveid prioone hävitatavaiks ja nakkust edasikandvaiks. Sattudes koos söödud lihaga makku, võõrad prioonid imenduvad kergesti soolestiku seintesse, pääsevad põrna, seejärel tungivad lümfijuhade kaudu närvisüsteemi ja kogunevad ajus. Seal nad paljundavadki haigust, süües seega aeglaselt kas inimese või lehma aju.

39. Kuulsate taimetoitlaste nimekiri

Näitlejad ja filmistaarid:

Apu (Simpsonitest) :-)
Kim Basinger
Pamela Anderson
Richard Gere
Dustin Hoffman
Danny DeVito
David Duchovny
Clint Eastwood
Brad Pitt
Steven Seagal
Nastassja Kinski
Adriano Celentano
Brigitte Bardot

Popstaarid ja muusikud:

Bryan Adams
Rick Allen (Def Leppard)
Vivian Campbell (Def Leppard)
Phil Collen (Def Leppard)
Damon Albarn (Blur)

Michael Stipe (REM)
Peter Buck (REM kitarrist)
Terry "Geezer" Butler (Black Sabbath)
Ozzy Osbourne
Montserrat Caballe (oopera laulja)
Belinda Carlisle
Leonard Cohen (Kanada poeet ja muusik)
Elvis Costello
Des'ree (briti poplaulja)
Peter Gabriel
Alan Wilder (endine Depeche Mode liige)
Martin Gore (Depeche Mode)
Kirk Hammet (Metallica kitarrist)
George Harrison
Paul & Linda McCartney
Ringo Starr
Whitney Houston
Billy Idol
Michael Jackson
Nik Kershaw
Kraftwerk
Lenny Kravitz
Annie Lennox (laulja, Eurythmics)
Meatloaf
Moby
Anthony Kiedis (Red Hot Chili Peppers)
Dave Navarro (endine Red Hot Chili Peppers liige)
Brian May (Queen)
Krist Novoselic (Nirvana)
Gary Barlow (Take That)
Jason Orange (Take That)
Mark Owen (Take That)
Sinead O'Connor
Linda Perry (4 Non Blondes)
Seal
Bob Dylan
Robert Smith (The Cure)
Sting
Tanita Tikaram
Steve Vai (kitarrist David Lee Roth, Whitesnake, Frank Zappa)
Benjamin Zephaniah
Shania Twain
Russell Simmons
Prince
Pink
B.B. King
Richard Wagner

Sportlased:

Carl Lewis (9 olümpiakulda kergejõustikus, 8-kordne maailmameister kergejõustikus)
Scott Jurek (ultramaratoni täht)
Ed Templeton (professionaalne rulasõitja)

B J Armstrong (NBA täht)
Al Beckles (bodybuilder)
Sorya Bonali (uisutaja)
Les Brown (jooksja)
Peter Burwash (tennisist)
Andreas Cahling (bodybuilder)
Chris Campbell (1980. a. maailmameister maadluses)
Joanna Conway (uisutaja)
Sylvia Cranston (triatleet)
Sally Eastall (maratonijooksja)
Di Edwards (jooksja, Olümpiamängude poolfinalist)
Cory Everson (bodybuilder, 6-kordne Ms. Olympia)
Katie Fitzgibbon (maratonijooksja)
Clare Francis (purjesportlane)
Louis Freitas (bodybuilder)
Carol Gould (maratonijooksja)
Estelle Gray (jalgrattur)
Sammy Green (jooksja)
Ruth Heidrich (3-kordne Ironman'i lõpetaja, maratonijooksja, oma vanusegrupi rekordi omanik)
Sally Hibberd (Briti naiste mägiratta meister)
Sharon Hounsell (Miss Wales Bodybuildingu meister)
David Johnson (BAA treener)
Kathy Johnson (Olümpia iluvõimleja)
Alan Jones (briti suusahüppaja)
Billie Jean King (tennise meister)
Killer Kowalski (maadleja)
Jack LaLanne (Fitnessi guru)
Donnie LaLonde (poksija, endine maailmameister poolraskekaalus)
Tony LaRussa (St. Louis Cardinals'i mänedžer)
Silken Laumann (Olümpia sõudja)
Judy Leden (briti, euroopa ja maailmameister deltaplanerismis)
Marv Levey (Buffalo Bills treener)
Jutta Müller (mitmekordne purjelauasõidu Maailma Karika meister)
Jack Maitland (triatleet ja mäejooksja)
Cheryl Marek (jalgrattur)
Leslie Marx (vehkleja; 1996 a. naiste epee meister)
Kirsty McDermott (jooksja)
Lindford McFarquar (bodybuilder)
Robert Millar (jalgrattur)
Monika Montsho (tõstja)
Edwin Moses (kahekordne olümpiavõitja kergejõustikus)
Martina Navratilova (tennise meister)
Paavo Nurmi (jooksja, 9 Olümpiakulda)
Bill Pearl (bodybuilder, Mr. America ja Mr. Universum)
Dennis Rodman (NBA täht)
Dave Scott (viiekordne Ironman'i Triatloni võitja)
Jonathon Speelman (maletaja)
Lucy Stephens (triatleet)
Kirsty Wade (jooksja)
Bill Walton (NBA täht)

Kirjanikud, filosoofid, teadlased:

Jeremy Bentham
Louisa May Alcott (romaani "Väikesed naised" autor)
William Blake
Leonardo Da Vinci
Charles Darwin
Thomas Edison
Albert Einstein
Ralph Waldo Emerson
Henry Heimlich M.D.
Krishnamurti Jiddu (vaimne õpetaja)
Franz Kafka
John Milton
Sir Isaac Newton
Platon
Sir C. V. Raman (füüsik, Nobeli Preemia laureaat 1930)
Srinivasa Ramanujan (kuulus India matemaatik)
Jean Jacques Rousseau
Albert Schweitzer
George Bernard Shaw
Percy Bysshe Shelley (Inglise poeet)
Mary Shelley (Frankenstein'i autor)
Upton Sinclair
Isaac Bashevis Singer (kirjanik, Nobeli Preemia laureaat 1978)
Peter Singer (filosoof)
Chandrashekar Subrahmanyam (astrofüüsik, Nobeli Preemia laureaat 1983)
Emanuel Swedenborg
Nikola Tesla
Henry David Thoreau
Lev Tolstoy
Mark Twain
Alan Watts (filosoof)
H.G. Wells
William Wordsworth (Inglise romantik)
Serge Raynaud de la Ferriere
Émile Zola
Voltaire

Ovidius
Aldous Huxley
Pythagoras
Sokrates
Clement Alexandriast
Plutarchos
kuningas Ashoka
Akbar
Benjamin Franklin
Rabindranath Tagore
Mahatma Gandhi
Buddha
Seneka
Püha Frantsiskus
Saint-Germain

Antud tekst pärineb internetileheküljelt www.ruzov.ru ja see on tõlgitud vene keelest eesti keelde mõningate parandustega. Antud tekst on võetud ja tõlgitud V.O. Ruzovi loal.